Mis saab, kui unistus muutub reaalsuseks? Niisiis, olge oma unistustega ettevaatlikud, kunagi ei tea, millal need täituvad. Ja kuidas.
Foto: Mari-Liis Nellis

Kuressaare Linnateatris esietendus eelmisel nädalal noortetükk „Järgmine peatus: Kosmos“.

Päris kindel ei ole, miks see tükk on liigitatud noortekaks. Ses mõttes, et on ju igat sorti lavalugusid, kus peategelasteks on noored või lapsed, aga näe, noortekad ei ole. See on. Võimalik, et temaatika kui selline tundus noortepärane? Samas, mina paadunud ulmefännina ei arva, et ulme on noorte pärusmaa. Jah, kuskilt ulmekate lembus alguse saab, täpselt sealt, kust igasugune lugemine. Ulmekatesse n-ö kinnijäämine ei ole vanuse küsimus. See on küsimus sellest, kas lugev inimene tahab uskuda näiteks sellesse, et elu võis tekkida ka kuskil mujal kui planeedil nimega Maa. Või julgeb ta unistada kosmosereisidest, võimalusest elada teistsuguses reaalsuses. Kui sellist sorti mõtlemist inkrimineerida vaid noortele, siis jah, kõik ulmelugejad on noored. Hingelt ja vaimult.
Seega tundus mulle teema valik küll intrigeeriv, aga samas jäi kuidagi poolele teele pidama. Täpsemini ei oska seda sõnastada. Samas, lavalugu oli kenasti selline, üht suunurka pidi muigav. Ja teistpidi tõsiseid teemasid lahkav. Ehk siis – täiesti mõistetav, miks 14-aastane poiss ei leia oma kohta. Ja tahab minema sellest jamast.

Samas, müts maha selle eest, et ei mindud unenäo-teemasse, või siis sellesse, et see kõik oli vaid ühe poisi väljamõeldis. Vähemalt mitte nii nähtavalt. Poolenisti ootasin lõpplahenduseks seda, et poiss ärkab üles ja saab aru, et see imelik tuttav, see tulnukas, eksisteeris ainult tema ajukurdude vahel.

Jah, allegooriliselt saaks seda tükki ju lahata kui rännakut läbi iseenda, iseenda tundmaõppimist läbi ekstreemsete kogemuste. Aga miks? Miks rikkuda kõik ilus ära? Allegooria töötab, aga miks rakendada ta sellise vankri ette, mis otseselt teda ei vaja? Las ta olla, kaer vaja ära süüa, joosta ja mängida.

Nojah. Peategelane, keda mängib Jürgen Gansen, on pisike sümpaatne poiss, kes unistab, nagu selles eas ikka unistatakse, ühest kenast tüdrukust. Ja ta on väga tüdinud vanemate elukohtade vahel sebimisest. Üks unustab, teine unustab. Tal ei ole oma kohta.

Lahendusena näeb ta planeedilt ära saamist. Ühesõnaga, seesama vana teema: „Peatage planeet, tahan maha!“ Gansen oskab selle teismelise sümpaatseks mängida ka postteismelisele. Ses mõttes, et ta on kuidagi halenaljakas tegelane, aga väga nunnu. Ilmselt ei taha ükski poiss, et ta kohta nunnu öeldakse, või kui, siis ainult konkreetse inimese poolt, aga just seda Gansen laval on. Peale selle on ta hea südamega, veidi kärsitu ja spontaanne. Minu raamatus kõik positiivsed omadused.

Teised näitlejad kehastuvad kogu aeg ümber. Vastavalt soolisele iseärasusele. Lauli Otsar mängib seega kõik naissoost rolle, Markus Habakukk peaaegu kõiki meessoost rolle. Loo autor Karl Koppelmaa esineb samuti, aga episoodilisemalt. Samas, suuresti tema kanda on loo muusikaline juhtimine.

Muusika ja helindamine on selle tüki puhul teema. Ses mõttes, et nappi lavakujundust ja etüüdipõhist lavalugu korvab muusikaline kujundus.