23. jaanuari õhtul esietendus Kuressaare Linnateatri ja MTÜ Kell Kümme koostööna inglase Alan Ayckbourni komöödia “Intiimsed tehingud”. Lavastajaks Roman Baskin, kes Ayckbourni loomingut ennegi Eestis lavastanud. Maailmakuulus näitekirjanik ja Eesti lavastaja räägivad ühist keelt, tehes seda väga ladusalt.

Etendus algab lihtsa, märkamatu otsustusvõimetusega. Celia (Epp Eespäev) on triviaalse otsuse ees – läita sigarett või mitte. Sellest triviaalsusest saab aga kogu loo võti, mis paneb paika kolme inimese saatuse.

Nimelt on Celia n-ö pankrotistuvas abielus Tobyga, kes läbipõlenud direktorina leiab suuremat lohutust alkoholist kui oma naisest. Neid seob vaid hoolimatu nääklemine, väljapääsu mitteotsimine ja ehk lapsedki. Abielu on oma eesmärgi kaotanud.

Olles kõige lootusetumas ja tühermaisemas seisundis on vaja vaid valgust tunneli lõppu, et selle poole liikuma hakata. Nii juhtub Celiaga, kes satub jutustama aednik Lionelliga. Naine tärkab ja ta leiab õhinaga, et ta on leidnud väljapääsu tegevusetusest – luua Lionelliga oma pagariäri. Lionell pakub kauba peale ka oma südame. Naise elus on tagasi põnevus… ja otsustusvõimetus.

Olles nakatunud armunud Lionelli ideest hakata koos elama, koos tulevikuplaane tegema, pettub ristteel olev Celia, kui Lionellil tegelikult nagu plaane ju polegi. Peaasi, et on armastus! Celia ristib Lionelli hulluks ja abielu Tobyga jätkub.

Kuni pärast viit aastat kohtab ta taas Lionelli, kes näeb suurepärane välja, sõidab kena autoga ja on abielus noore ilusa naisega.

Lionell oli oma unistused teoks teinud, kui Celia oma võimetuses otsustada ja uskuda, oli sellel kõigel minna lasknud… Paratamatult oleme me igapäevaselt valikutega silmitsi. Milline neist on õige ja milline vastupidiselt valusalt kätte maksab, haiget teeb?

Intiimsed dialoogid

Baskini lavastajaversioonis on neli osalist. Kahte naist mängib Epp Eespäev ja kahte meest Roman Baskin ise. Kahjuks pole see Baskini enda geniaalne idee, vaid Ayckbourni ettekirjutus. See oli publikule nauditav lisaväärtus.

Eelkõige Roman Baskini hämmastavalt kiire ja vaimustav karakterivahetus. Need kaks nii erinevat osatäitmist – üks kõigega pahuksis olev kätega vehkiv negativist (Toby) ja teine armastuse poolt ülesäratatud vaimuga romantik (Lionell).

Epp Eespäeva osatäitmine Sylviena oli harv, kuid välja mängitud. Olulisem osatäitmine Celiana oli naiselik ja elust äratuntav. Ärge pange pahaks, naised, et reedan saladuse – kõrvutasime end ju Celiaga mitmeid kordi, noogutasime mõttes kaasa ja saime enese üle ehk pisut naerdagi või hoopis nutta? Isegi rahuloleva suhte/abielu käigus on hetki, kus avastame iseenda kaotuse või oma soovide mittetäitumise. Eespäev tõi meie võlud ja valud ilusasti esile.

Kuna osatäitjaid oli vaid kaks, siis oli suhtlusvormiks üks ühele dialoog, mis viitas pealkirjas olevale intiimsusele. Kadestamisväärne on vaadata suurepäraseid näitlejaid üksteisega mängimist nautimas. Õhus oli elektrit!

Publikule pakuti piisavalt teravmeelset komöödiat, mis võeti hästi vastu. See ei olnud etendus, kus naer saadab iga repliiki nagu Ameerika komöödiasarjades, vaid vaimukat väljendit ja väljendust tuli oodata ja ootamine sai väärilise tasu.

Tänuga pöördun ma Kuressaare Linnateatri poole, kes nii häid ja “intiimseid” tehinguid Eesti tippudega seob.