Selle suve lemmikud on mereröövlid. Kinolinal seiklevad lapsemeelsete vaatajate rõõmuks Kariibi mere piraadid. Pealik Varblase Jack, edev õilisjobuke, mõjub Johnny Deppi säravas osalahenduses nagu Jüri Krjukovi kapten Konkskäpa reinkarnatsioon! Saaremaal Orissaare külje all Maasilinnas aga värvatakse kodukootud piraadiks Sarapiku Juhan, keda muheda tõsidusega mängib Hannes Prikk.

Kuressaare Linnateatri suvelavastus “Mereröövel vastu tahtmist” on Jaan Kaplinski näitemängutekst Juhan Peegli Verise Johni loo ainetel. Raivo Trassi lavastus rõhub kohavaimule, saare ja mere ja tuule ja kadakate ehedusele. Ehtsus ongi lustaka, laululise vaatemängu põhitrump. Näidendi kohatisest kompositsioonilõtvusest saab vabaõhutüki orgaaniline osa ja naivismist mängurõõmus taotlus, sest publikul on mõnus kohal olla. Saaremaa olevikku sihitud satiirinükked võetakse vastu äratundmisrõõmuga.

Raivo Trassi leidlikult seatud liikuv näitemäng algab kõrtsipildiga ja loomulikult vinge kaklusega. Edasi võetakse kurss mere kaldale, kus ankrus laev, Kuressaare Linnateatrile tähendusrikka nimega Pireta. Näidendi esimene pool meenutab üksjagu “Kihnu Jõnni”. Muhu saare kirjamehele Juhanile vihjatakse vaimukalt ka tekstis: kui piraadil vangikongis luuletuju peale tuleb, nendib kamraad, et mindi “smuuleliseks”! Kolmas pilt Maasi linnuse varemetes tähistab ilmanurki. Riina Vanhaneni looduslähedane ja samas tinglik kujundus on nappide detailidega läbi komponeeritud.

Osalistena näeb segiläbi saarlasi ja mandrimehi. Trupp, kus koos kohaliku rahvateatri näitlejad ja mitme eesti teatri professionaalid, tundub Kuressaare teatris hetkel ainuõige. Et ansamblimängus ebaühtlust ei taju, on tunnustuseks kõigile. Hannes Priki põhjalik ja pikaldane Juhan ning Aarne Mägi kaval vurle Pärtel on kena kontrastne paar. Mõnusad karakterrollid loovad Peeter Rästas, Arvi Mägi, Mati Talvistu, Andres Tabun ja teised. Eksootilise kaunitari osa jääb Kaia Skoblovi kanda.

Jahmatas Saaremaa mehe Indrek Saare koomikutalent. Saar esitas naeru lõkerdava publiku rõõmuks järjest neli karakterrolli, läks iga etteastega lustakamaks: esmalt oli ta juhmakalt jõllitav mereröövel kõrtsis, siis tähtsust täis admiral laeva inspekteerimas, viimases pildis mängis Saar kaht võrratut vennikest. Kõigepealt kehastas ta vilunud lossiteenrit, kes sattus piraatide rünnaku ajal keset möllu ja katsus end nähtamatuks kohandada, püüdis saamatult plagama pista ja eluga pääseda, endal valvenaeratus näol. Viimaks ilmus Saar surmamõistetud piraatide vangikongi kõhuka preestrina, elurõõmust pakatava veinijüngrina – klassikaline komöödiaroll! Kuidas küll on Indrek Saarel õnnestunud oma komödiandivõimeid seni üsna edukalt varjata? Kas olid Rakvere teatri lavastajad kümme aastat pimedusega löödud või mees ise direktorirolli kammitsais? Huvitav, kas Indrek Saare vastupandamatu vastutustundetu vallatlemine “Mereröövlis vastu tahtmist” jääbki pelgalt interreegnumi interluudiumiks? Kas peame taas kümme aastat ootama, et tema esituses miskit sama naljakat näha?

Viimase kaaluka sõna jätab Raivo Trassi lavastus saare naisele. Ürgemale, kes pojad laia maailma saatnud ja neid alati koju ootamas, vitsakimp armastuse märgiks pojukeste tarvis ikka käepärast. Aime Käen vahendab ema monoloogi tundejõuliselt, tempides oma sõnumi tõsidust isikupärase saare huumoriga. Nõnda taanduvad meeste mängud ajutiseks, röövliromantika lapsemeelseks. Elu kestmise eest hoolitsevad kanged naised.

Ehk on lavastuse finaal sümboolne ka Kuressaare Linnateatri praegust seisu vaagides? Mitmed meesjuhid on Saaremaa teatris toimetanud kui “mereröövlid vastu tahtmist”, vägisi kippus teatrilaev lekkima ja vajuma. Nüüd aga tegutseb vastne direktor Piret Rauk sihikindla ja kursiteadliku kaptenina. Olgu Pireta laeval andekas meeskond ja kogenud kotermannid!