Ene Kallas
SAARTE HÄÄL, 14. juuli 2008
Igal ajastul on oma draakon. Igaühes meist on draakon. Umbes nii võib ilma liiga tegemata ja laias laastus sõnastada Helen Rekkori Jevgeni Švartsi allegoorilise muinasjutu lavastatud ideed. Selliselt jõudis sõnum lava ette.
Lavastaja idee oli nii jõuline ja kohalolev, et nii mõnigi kord unustasin ennast pigem jälgima lavastaja kätt kui näitlejate mängu. Loomulikult, lusti oli ja on noortel näitlejatel palju. Seekordne näitemäng ei ole ses suhtes erand. Ja millal siis veel lustida, kui mitte tudengipõlves.
Ükskõik kui tugev on lavastajatöö, ei saa ümber ega üle näitlejatest ja nende rollilahendustest. Kui aga arvestada, et need konkreetsed näitlejahakatised, kes mängisid niivõrd häid võimalusi pakkuvad karaktereid, on tõesti oma tee alguses, siis oleks asjakohane vaid viidata mõnele rabedale kohale.
Peaosatäitjaist oli vast kõige humoorikamalt ning jõulisemalt lahendatud Rauno Kaibiaineni linnapea. Näilise skisofreenia all kannatav libedikust ametnik andis suhteliselt tugevalt edasi väiklase ja auahne inimese ahtakese maailma. Võib-olla oleks roll veel nauditavam, kui Kaibiainen jäljendanuks mõnda eesti riigi võimumeest, aga võib-olla mõjunuks see ka aastatetaguse, nõukaaegse “Draakoni” markeerimisega. Samas, paljud praegustest vaatajaist mäletavad ja on näinud eelnevaid lavastusi?
Kolmest näitlejast – Mairi Jõgi, Kati Ong ja Anatoli Tafitšuk – koosnev draakon oli osav ja mõneti enesestmõistetav lavastajapoolne defineering. Dra-dra-dra või dra-draa, mis seal vahet.
Samas meenutas see rollimängijate seas levinud tavalist praktikat, kus draakoni pead mängib üks ja sabaosa teine inimene. Nutikas lahendus nii või naa. Sama nutikas oli draakoni kasutamine kolmandas vaatuses. Kas kutsuda neid zombideks või varjudeks/viirastusteks on pigem terminoloogiline küsimus. Draakoni sõnatu kohalolu ka pärast tema alistamist sai võtta kui ohtu. Draakon on alati olemas. Ükskõik, kas ta on surnud või elus, kohal on ta ikka. Alistatuna isegi võib-olla ohtlikum.
Piisab, kui meenutada energia jäävuse seadust. Samas ei ole ses midagi imekspandavat ega ebatavalist, et maha surutud ja alistatud (olgu selleks kasvõi draakon) teenib oma endisi alamaid. Kuningast võib saada narr ja vastupidi.
Kuna Draakon on pigem sellist sorti karakter, kus on taga lavastajapoolne kindel nägemus, siis märgin lihtsalt, et need kolm näitlejat said omapoolse osaga hästi hakkama.
Johannes Veski Lancelot oli tõepoolest rüütel La Manchast. Piisavalt siiras, talumatult abivalmis, masendavalt optimistlik ning narrilt armuv tegelane. Selline ehe don Quijote. Nähes näitlejat laval ämber peas kõndimas tekkis tunne, et kohe-kohe saabub ka Sancho Panza.
Merilin Kirbitsa Elsa oli aga vast kõige toorem töö. Võib-olla oleks tulnud pigem forsseerida leebust tema karakteris, mitte trotslikku allaheitlikkust. See viimane oli nii ehk naa Švartsil sisse kirjutatud, aga laval mõjus niigi jõuline ja tänapäevane tütarlaps kuidagi liialt sõjakana.
Kõuts nimega Maša ja eesel täitsid oma rolle mõnuga, kiskusid isegi suitsu ja puha. Mis omakorda tekitas lõbusa elevuse publikus. Ja tundub, et nemad olid vist ainsad, kes esietenduse ajal ei külmetanud.
Ülejäänud (väiksemad) rollid olid enam-vähem tabatud, samas kehastuti siiski rohkem karakteriteks kui karakteri jooni kandvaid inimesteks. Samas muinasjutus ongi eesel eesel ja lits lits, mis seal siis linnapeast ja tema tentsikust pojast tahta.
Eraldi tahakski ära märkida kostüüme. Nii loomi kehastavate näitlejatel kui teistel. Lihtne draakoni-aegne valge ja edeva linnapea roosa-helesinine markeerisid valitsejatele meelepäraseid jooni. Üks ühel, teine teisel moel, aga sarnaselt ikka. Totalitaarsuse vanas heas vaimus. Draakoni vaimus.
- 2023Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999