Kuressaare linnateatri ilusa punase saaliga mustal laval on vaasis ilusad punased tulbid, mis näivad kui päris. Järgnevad poolteist tundi on laval elud, mis näivad kui päris. Alles etenduse lõpus selgub, et tulbid on plastmassist, ning kas pole ka laval sahmerdavad abielupaarid samasugused? Esmapilgul ehtsad…

Olen kirjutanud sama näidendi Berliinis nähtud lavastuse kohta (Teater.Muusika. Kino 2007/8–9), et prantslasest autor Yasmina Reza ja sakslasest lavastaja Jürgen Gosch tegelevad väikekodanlike pseudoprobleemidega. Saksa publikuga – ilmselt võib seda laiendada Prantsuse ja kogu Lääne-Euroopa publikule – saab tekst väga otsese ja vahetu kontakti. Rahvas rõkkab äratundmisrõõmust või -õudusest (kõnealune lavastus valiti 2007. aastal ka kümne parema saksakeelse lavastuse hulka).

Kuidas kõnetab see aga eesti publikut? Saksa ja Eesti lavastustel on üsna erinevad rõhuasetused. Kui Jaak Alliku lavastus Kuressaares on pigem bergmanlik perekonnadraama/tragöödia, siis Goschi “Tapatöö jumal” on jõhkram, grotesksem ja näitlejate mängu mõttes mitu korda intensiivsem.

Kuna eesti teatrivaataja on äsja saanud tutvuda ka teise tänapäeva prantsuse autoriga (Gérald Sibleyras’ “Grafiti” Ugalas, lavastaja Taago Tubin), siis tekib küsimus, kas selles Lääne-Euroopa riigis tegeldaksegi erilise mõnuga ühiskonna konnasilmadel tallamisega ning selle liikmete üsna inetute kapiluukeredega? Igatahes mõjuvad need näidendid justkui kurjad õeksed, kes on kohati lausa uskumatult sarnased nii sisult kui vormilt (mõlema näidendi tõlkija on Margus Alver).

Nii “Grafiti” kui “Tapatöö jumal” on n-ö isemängivad näidendid. Neis on teravat teksti, selge struktuur ja elulised rollid. Lavastajal eriti nahast välja pugeda ega nipitada pole mõtet. Ülesandeks on olnud näitlejate juhendamine teksti veatul ettekandmisel ja sellega saavad mõlemad lavastajad korralikult hakkama.

Siiski on lavastused üsna erinevad. “Grafiti” on grotesksem, räigem ja mängulisem, kuigi kahjuks alluvad näitlejad liialt publiku soovile näha allapoole vööd nalju. Jaak Alliku töös Kuressaares on pendli amplituud tasakaalukam. Naeru on vähem, kuid võib-olla jõuab sellevõrra vähem publikule kohale sündmuste traagilisus.

Nii “Tapatöö jumala” kui “Grafiti” peateemaks on näivus, võltsus, inimeste omavahelise suhtluse pealispindsus. “Grafitis” tõuseb oluliseks ka võõra teema. Mõlema konflikti käivitajaks on pealtnäha tühine seik, kus lõpuks muutub sääsk elevandiks. “Tapatöö jumalas” saab tüli alguse poisikeste löömingust, “Grafitis” ühe tegelase kohta kritseldatud roppusest liftiseinal.

Mõlemas on tegelasteks põrkuvate maailmavaadetega abielupaarid. Lavapealsetes elutubades toimub kodusõda, kus rindejoon varieerub ning koalitsioonid on ebastabiilsed.

Omavahelises liidus naeruvääristavad abikaasad teise perekonna p&otil de;himõtteid, seejärel astuvad naised lapsikute meeste vastu ning küünilised mehed nipsakate naiste vastu. Igaüks neist elab oma puuris nagu üksik hamster ja arvab, et see on ainuõige ja -võimalik maailm. Ei tee paha kitsarinnalist valmistõdede maailma teatrikülastajale meelde tuletada. Ehk suudame aeg-ajalt oma puuriukse ise avada ning mitte jääda hamstri kombel hirmunult rentsli servale kössitama?