Nii tore, et ma pole teatrikriitik: võin pealtvaatajana rahulikult ja rõõmsalt kiita etendust, millest sain mõtlemapaneva elamuse.

Mind õhutas oma mõtteid teistega jagama Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia seitsmenda ja kaheksanda lennu noorte näitlejate juuli algul Kuressaare Linnateatri tiiva all lavale toodud muinasjutt «Draakon» — lugu võimust ja võimuahnusest, hirmust ja armastusest, inimlikkusest ja selle kaotamisest.

Kõneles igavesel teemal

Ühes linnas valitseb juba nelisada aastat draakon. Ta nõuab elanikelt tohutuid andameid ning terroriseerib ja mõnitab neid. Lisaks sellele võtab ta endale igal aastal ühe neitsi ja rahvas loovutab tolle rõõmuga.

Miks tunnevad inimesed alistumisest rõõmu? Aga sellepärast, et kui neil on üks draakon, siis pole karta, et teised draakonid neid ründama tulevad. Ometi on teised draakonid juba ammu välja surnud.

Lugu on üllatavalt tänapäevane. Kui nägin aastaid tagasi sama teost lavakunstikateedri üliõpilaste mängituna, tundus samamoodi. Küllap on võim igavene teema ning võimu juurde pääsenud minetavad liigagi sageli palju oma headusest ja inimlikkusest, kaotades huvi nende vastu, keda nad valitsevad ning kelle heaolu eest seisma peaksid.

Nii et draakoneid leidub meie keskel endiselt. Nagu ka neid, kes säärastele kolmepealistele vastu astuda ei julge.

Dekoratsiooniks võimas linnus

Väga kahju, et lavastusel polnud kava, millest lugeda, kes keda kehastab. Nii tahaks nimeliselt kiita õilsa rüütli, draakoni kõikide peade ning iseäranis linnapea kehastajat.

Tegelikult mängisid kõik need noored näitlejad oma osa sellise tule, kire ja mõnuga, et meenus jälle vana tuntud teatritõde: pole väikesi osi, on väikesed näitlejad. Selles lavaloos väikesi näitlejaid kaasa ei teinud.

Teatritudengite kokkuhoidmine ja ühtekuuluvustunne on üldteada. Kindlasti oli ka see üks põhjus, miks ansamblimäng nii kaunilt sujus.

Põnevad ja orgaaniliselt lavastusse sulavad olid koreograaf Einar Lintsi tantsuseaded. Äramärkmist väärib ka muusikavalik — hetketi ootamatult rabav, tekitades õiget ärevust ja pinget ning toetades pehmeid-mahedaid armastuse toone.

Muidugi oli huvitav esinemispaik. Kuressaare piiskopilinnus on küll teada-tuntud tõmbenumber ning linnuse kõrvale rajatud lauluväljak tavapärane etenduste ja kontsertide paik, «Draakon» oli aga viidud hoopis teisele poole lossi, nii et kogu selle ilu ja võimsus said lavastuse dekoratsiooniks ja taustaks.

Lisaks muutusid mängukohaks ümbritsev lagendik, lossimüüri väravad ja linnusevallid. Publik sulandus etendusse ja kogu see noor energia, mis pealtvaatajateni kandus, oli tõeliselt vaimustav.

Mõtlemapanev muinaslugu

Kas rahvast oli nagu murdu? Ütleme nii, et sel etendusel, millest mina osa sain, oleks võinud publikut ikka kõvasti rohkem olla.

Plakateid täis laotud kirjud kuulutusepostid on vaid üks osa reklaamist ja sellele ei maksa lootma jääda. «Draakoni» iseenesest ilus ja efektne kuulutus kadus teiste hulka lihtsalt ära.

Kujutlesime kaaslastega etenduse südant põksuma panevat signatuuri kuulates, kuidas mööda Kuressaaret sõidab must läikiv auto, kust aeg-ajalt kostab seesama mõjus muusika ja mille aknast näeks vilksamisi teda ennast — draakonit.

«Draakon» sobis sellesse suvesse, olles ilus ja mõtlemapanev muinaslugu mõnusas äraolemises. Loodan, et tudengid näitavad seda kõike veel — on ju meie imelisel Eestimaal palju kauneid losse ja teisi põnevaid kohti.