„On siis mälestus kaotsiläinud suurest armastusest kerge?” imestab preili Erika Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast”. Raivo Trassi uuslavastus „Ma armastasin sakslast” Kuressaare Linnateatris on lavastaja teel kaheteistkümnes Tammsaare-mäng ja jällegi isikupärane kordaminek. Näitelaval muutub kaotsiläinud armastus kergeks, õhuliseks, irooniaväärseks. Omajagu nukrakski? Iseküsimus, oli see ikka suur armastus või kas armastust üleüldse oligi. Eks ole ju nõnda, et kui distantsilt meenutada kord läbielatud tugevaid tundmusi, segunevad hinges piinlikkus, heldimus ja naeruväärsusetaju. See kõik kokku ongi elusolemise mälestus või elusolemise võimetus. 

Aga Tammsaare romaan ei pajata pelgalt mehe ja naise armastusest, kuna eestlane armastab sakslast. Rünno Saaremäe dramatiseering, Raivo Trassi lavastus ja Hannes Priki täpne, halastuseta osalahendus muudavad eesti korporandi Oskari tundmused baltisaksa preili Erika vastu üpris küsitavaks. Tsiteerin näidendi remarke: „Oskar on närviline ja enesehaletsusest pakatav. Ta kirjutab oma raamatut.” „Oskar vaatab Erikale hetke juhmilt järele, vajub siis puu alla maha ja puhkeb asjalikult nutma.” Oskari kuju lähtub Tammsaare skeptikuvaimust, millega kirjanik eestlase ajaloost ärarippuvat hingeelu vaeb. Oskar on möhmus, kes sepitseb romaani, imetleb ise oma sõnastamisi ega mõistagi elada täiel rinnal. Elujulgust ja kirge kummutab Oskar päratust puskaripudelist, aga ei muuda rüübe leiget orjaverd tuliseks. Oskarile oleks kohane kaasa Loona, väike nuhkiv teenijanirk, keda Kärt Reemann mängib ilmekalt ja osavõtlikult.

Vabakutseliste näitetrupp loob Kuressaare Linnateatri laval värvika ja värske, hästi kokkukõlava ansambli. Peategelaseks Maarja Jakobsoni Erika. Ilus roll, peen ja aristokraatlik, samas õhinal ja üleni eluõnneks valmis. „Ma armastasin sakslast” on  üsna harva lavastatud proosateos, ometi tundub, et varasemates tõlgendustes rõhutati enam Erika surmaaimust. Seekord saatuslik tumemeelsus puudub. Erikas on kelmika plikatirtsu puhkemiserõõmu ja iginaiselikku valmidust meest provotseerida, tundliku hinge siirast huvi armastuse kui tundmata (mängu)maa vastu. Maarja Jakobsoni rollis näeb targa huumoriga tembitud hardust ja lürismi. Võluv lapsdaam meenutab nii Ramildat kui Karinit. Kütkestavad Erika õnnelootuse misanstseenid: kentsakas õhuline hüplemine lootuses saada kompromiteeritud; liigutav stseen pihiku ja pulmalooriga – tiivutuks jäänud linnu luhtunud lennu-unelm.

Urmas Lattikase muusika toetab õhulisemat mõõdet, ent loob ka kargemat distantsi. Inga Varese lavakujundus on napp ja meeleolukas. Siidnöörid, mida Erika ja Oskar oma Valede alleel õnnepuhangus lennutavad, viitaksid justkui Tammsaare kirjeldusele: „…läbi raostuvate puukroonide täiskuu kallas helkivat hõbedat siia-sinna…” Stiilse unenäona mõjub viibe kaduvale maailmale lavasügavuses: mõisatiigi ja paviljoniga eesriie, mille taga Erika vanaisa, parunihärra elu(mälestuste)ruum. Evald Aaviku Parun, kes otsekui troonil ja ratastoolis ühtaegu eeslavale ilmub, aeglustab jõulise rõhuga lavastuse rütmi, rajab silla minevikku, hoopis teistmoodi väärikuseni, millega Oskar pole suuteline haakuma. Sestap saab erilise kõlajõu Oskari arutluskäik: „Surnud eestlanegi on saanud elava venelase vastu, kas siis elav eestlane ei saa sakslase vastu, kes on surelik!” Rõõm on Evald Aavikut Kuressaare teatri laval näha.

Vaimuka subretipaari moodustab pererahvas. Võimukas, jutukas, tüütu, mürgiselt salvav Majaproua, keda Piret Rauk uudse sarkasmimõnuga mängib; ning ühtaegu tuhvlialune ja pilklik intelligent Majahärra Egon Nuteri parimas minimalismis.  Omaette atraktsioonina kõlab isamaalise viisiga lõunakell, väljendamaks Majaproua ihalust kodakondsete ja ilusa isamaa pääle ülalt alla vaadata. „Siin on enne suurem sugu eland, rõõmsam rahvas häälitsend, siin on võidulaulu viisid kõland, kanged mehed keelitsend…” Patriotismi muundumine kõhuorjuseks.

Finaalikaadris langeb Oskarile roosiõielehtede vihm. Illusoorne mälestus kaotsiläinud armastusest, paatoslik nagu Oskari romaan? Nii hall, nii maadligi vaene eesti mehike oma arvestava, orjameelse vaimuga.

Kus on armastuse algus ja lõpp, küsib lavastust raamiv Erika kiri. Kuidas elada, laulda ja juua ilma vaimuta või „mingisuguse uue vaimuga”? Küsimused veiklevad õhus kui siidjad oksaraod, kui kellanöörid, mida tõmbab nähtamatu härraskäsi. Roosi õitseaeg on üürike, mälestus kaotsiläinud armastusest riivab südant närbuva kroonlehena. Ons Oskari tulevik kuivatada üks langenud õieleht, pista raamatu vahele ja poetada tsiviliseeritud konjakipitsi enesehaletsuse mage pisar?