Veiko Märka
SIRP, 25. oktoober 2019

„Röövsaagis“ (fotol Jürgen Gansen poja sõbra ja Markus Habakukk pojana) pole keskseid ega kõrvalisi rolle.
Fotograaf: Mari-Liis Nellis
Briti situatsioonikomöödiaid on meil palju mängitud ja nende reeglistik üldiselt teada. Joe Ortoni (1933–1967, vaid 34aastaselt tappis ta geist elukaaslane haamrilöökidega pähe) „Röövsaak“ üllatab oma hoolimatu sõgedusega ometi ning selgitab veenvalt, mida tähendab brittide kasutusele võetud adjektiiv „ortonesque“. („See viib mu endast välja!“ – „Selles matuste mõte ongi.“)
„Röövsaak“ õigustab täiesti oma žanrimääratlust. Tegu on komöödiaga, mille kohta „must“ on veel vähe öeldud. Võiks kasutada lopsakamatki epiteeti, näiteks „pilkaselt pime“. Tegelastel puudub igasugune häbi- ja autunne. Eriti veenvalt ilmneb see poja käitumises, kui ta kisub oma äsja surnud emal hambaproteesid suust ja klõbistab neid kastanjetina – demonstreerimaks, kuidas kavatseb oma unistuste lõbumajja tööle palgata ka ühe hispaania prostituudi.
Keegi ei imesta selle üle, et ema laip on riidekappi topitud, imelik tundub vaid see, et ta on seal pea alaspidi. Sarkastiline suhtumine iseloomustab ka elus tegelaste omavahelist suhtlust: „Vanasti töötasid ka Briti politseijõududes ausad mehed.“ – „See viga on nüüd parandatud.“
Head komöödiat on kerge ümber jutustada, ent raske analüüsida. Võimalik, et viimast ei tohigi teha, muidu muutub nali õõnsaks nagu laip „Röövsaagis“ – nimelt on sellest balsameerimise huvides eemaldatud siseelundid. Muuseas, nendega saab ka natuke nalja.
Kui lavakujunduses on kesksel kohal riidekapp ja kirst ning tegu musta komöödiaga, siis võib aimata, et nende sisu satub vahetusse. Täpselt nii juhtubki – nagu veel palju muudki. („Keegi ei hakka iseennast kohtusse kaebama!“ – „Ei ole kindel.“) Kuna viiest tegelasest neli on aferistid, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel, üks aga vanadusest seniilne ja jõuetu (lõpuks ka haavatud), siis erilisi konflikte neil ei esine. („Kas viis, kuidas teie abikaasa suri, ei tekitanud teis nurinat?“ – „Ei nurise.“)
Keegi tegelastest ei kahtle, et halb on parem kui hea. Igaüks võitleb küll oma kasu eest, aga saab suurepäraselt aru, et ümberringi on samasuguste huvidega inimesed ning targem on kokku hoida („Kavatsen teile pakkuda altkäemaksu“). Näidendi teevad omapäraseks sundimatus ja heatujulisus, millega laiba ja juba nimetatud kappi peidetud röövitud raha kottidega opereeritakse. Kuigi kõik ei lähe sugugi libedalt, ei kao optimism lavalt hetkekski. Isegi mure selle pärast, et ema siseelunditest välja voolanud veri võib kahjustada paberraha, leiab kiire lahenduse.
Oivalisest tekstist hoolimata ei saa lavastust samavõrra kiita, sest see kisub üsna tugevasti formaalseks janditamiseks. Ka tegelaste lavalised sissetulekud ja väljaminekud (neid on palju) on puised. Psühholoogilisest mängust pole mõtet eriti rääkidagi. Markus Habakukk pojana, kes ei suuda valetada, jõuab selle harvaesineva omaduse pärast kannatades küll korduvalt selle piirini, vaataja tunneb talle kaasa. („Miks sa ei või valetada nagu iga normaalne inimene?“)
Lavastus põhineb välisel efektil. Näiteks Raivo Rüütli momentaanne muutumine seadusesilmast röövitud varanduse jagajaks on huvitav stseen, aga tema eelnevat kerglast käitumist arvestades ei üllata. Triinu Meriste põetajana, kes praktiseerib väikest viisi ka sarimõrvarlust, annab välise kuju suurepäraselt edasi („Ma olen naine. Ainult pool inimkonnast võib seda öelda“). Tegevuse loogika võiks sellel ülirafineeritud kujul siiski olla nüansirikkam.
Raivo Trassi isale tema leebe juhmus aga sobibki, sest ta on juba vana mees ja värske lesk pealekauba. Näiteks õigustab ta fakti, et abikaasa laip pidevalt kirstu, kapi ja voodi vahel asukohta muudab, öeldes: „Ta ei olnud ka elus kuigi otsusekindel.“ Jürgen Gansen poja sõbrana ja röövi kaasosalisena haakub sujuvalt üldise kerglusega, mis on lavastuse terviklikkust silmas pidades positiivne, kuid näitleja omapära ja arengu seisukohalt mitte.
Pealiskaudsus on selle lavastuse puhul kahjuks paratamatu. „Röövsaaki“ mängitakse paljudes kohtades üle Eesti ja sageli paikades, mida teatriga siduda ei oskagi. (Mina vaatasin seda Viimsis, aga võimalik oleks see olnud ka Orissaares või Iisakus.) See eeldab lihtsat lavakujundust ja liikumist, viimane omakorda vaesestab paratamatult ka üldmuljet. Eriti kannatavad mängukohtade pideva vaheldumise tõttu juba nimetatud sisse- ja väljatulekud. Lavastusest jääb mulje, nagu oleks sel üks mõõde puudu: kõik toimub hoogsalt ja vaheldusrikkalt nagu multifilmis – aga ka sama lamedalt kui multifilmis. Sellest on kahju, sest kõigist pöörasustest hoolimata ei juhtu süžees midagi, mis oleks päris elus võimatu, s.t mida ei saaks tõsiselt võtta.
Ühelegi näitlejale pole „Röövsaak“ tippsaavutus, kuid koomilise mängulaadiga tulid kõik kenasti ja – veel tähtsam – ühtlaselt toime. Ansamblimäng püsis kindlates piirides ega muutunud ebausutavaks. Sellest on hea meel, sest „Röövsaagis“ pole keskseid ega kõrvalisi rolle. Pole isegi keskset tegevusliini, mis näitlejad enda külge kinnitaks. Vastupidi: sündmustik on hämmastavalt kaootiline.
Ringreisilavastus on tänamatu töö ka kunstnikule. Sellegi all kannatab „Röövsaak“ tuntavalt. Eriti palju pretensioone saab esitada ema laibale, mis ei rahulda vähegi arenenud maitset ei kirstus ega voodis, sobides pigem mõnda mudilastele mõeldud telelavastusse. Sama võib öelda ka teda varjama lükatud eesriide kohta, millel ei ole mingit sisulist funktsiooni.
Mida ette võtta, et selline suurepärane materjal ei peaks loksuma ainult mööda külavaheteid, vaid kaunistaks ka meie teatrimetropolide populaarsemaid saale? Tundub, et mitte midagi. Tulevik on aina tumedam. Selleks et lavastus püsiks kaua kavas, on vaja paljut. Selle vastu töötavad aga peamiselt kaks faktorit: etendusasutuste liiga suur ja maksujõulise publiku liiga väike hulk. Eriti fataalne on teine põhjus, sest kui mõni teater ikka konkurentsis toime ei tule, paneb ta lihtsalt uksed kinni ja kogu lugu.
Eesti teater on üha enam kompromissidele minek ja üha vähem absoluudi püüdmine. Kuressaare teatris tundub see vältimatu, neile pole midagi ette heita. Kui võtta kavva mõni Saaremaa-aineline lavastus, tuleb kohalikku rahvast teatrisse ilmselt rohkem. Paraku on seda laadi lavastused olnud dramaturgiliselt enamasti nõrgapoolsed ja jätnud mujalt tulnu seetõttu külmaks. Kui mängida midagi säravat ja originaalset nagu „Röövsaak“, mis kohaliku olustikuga ei haaku (sarimõrvarid ja pangaröövid ei kuulu saarlaste igapäevaellu), tuleb seda teha peamiselt kusagil kaugemal.
Paratamatust lihtsustamisest hoolimata on „Röövsaak“ väärt meelelahutus, mis pakub vaimukusi ja üllatusi helde käega. Saal ahhetab ja naerab, naerab ja ahhetab. Kokkuvõtteks sobib Rüütli kehastatud veevärgikontrolli imagoga politseiniku sedastus: „Pärast sellist jama pean ma minema oma mõistust kontrollima.“
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999