Tuleval nädalal esietenduv Juhan Smuuli näidend “Lea” peaks lavastaja Elar Vahteri arvates kujunema sündmuseks, mis kõneleb vaid talle omast keelt ja oleks nähtus omaette.

“Ekstra pinget ei ole. Aga materjal on põnev ja ootused kindlasti suured,” ütles Vahter, kelle jaoks on Smuuli “Lea” üks huvitavamaid eesti näidendeid. Lavastus ei tugine siiski mitte ainult autori algupärasele tekstile. Sven Karja dramatiseeringus hakkab laval toimetama ka Juhan Smuul ise.

See oli lavastaja idee, millesse ta ise soovitab vaatajatel suhtuda rahulikult. “Vähemalt minu jaoks laiendab ta kogu tervikpilti. Seda enam, et Smuulil on säravaid ütlemisi, mida näidendist “Lea” ei leia,” rääkis Vahter. Ta märkis, et Smuuli stseenid kujutavad väljavõtet tema eluperioodist, mil ta “Lead” kirjutas, ja mõlemad lood on ka eraldiseisvatena säravad ja nauditavad ning neist leiab mitmeidki mõttesuundi.

Mis “Leasse” puutub, siis jõuab Vahteri käe all lavale küll sama lugu, aga
n-ö läbipestud kujul. “Üritasime aja ahelaid lõdvendada, et lugu ei oleks nii väga oma ajas kinni ning kogu aeg ei kumaks läbi Teise maailmasõja ja okupatsiooni paine. Tervikuna kätkeb teos endas ju ennekõike inimlikku poolt, mitte ajaloolisi konflikte. Mulle tundus, et kui sinna sisse tuua Hitler ja Stalin, siis me liiguks ehk kusagile, kuhu meil ei ole vaja minna,” rääkis lavastaja.

Teistmoodi lavastuse kujundus

Lavastuse kujundus, mille tegi Karmo Mende, on inspireeritud originaalmaterjalist, kuid piisavalt abstraktne, et kasvõi peategelast silmas pidades saaks sellest ehitada mingeid psühholoogilisi pilte.

Lavakujundus hakkab etenduse käigus muutuma igas suunas – laiuses, pikkuses, kõrguses. Ja kuigi see võib esiti tunduda tavatult massiivne, mahub ta ometi Kuressaare teatri reeglistikku, mis eeldab, et lavastustega peab saama anda külalisetendusi.

“Oma lihtsuses võib ta anda isegi omamoodi vau-efekti. Soov oli saada kujundus, mis oleks ühtpidi piisavalt suur ja pompöösne, teisalt lihtne kasti panna,” selgitas Vahter.

“Kuna tegu on teatud mõttes religioosse materjaliga, siis on vaja, et kujundus mõjuks mingitel hetkedel kiriku või katedraalina,” lisas ta.

Näitlejatel tegelaste kaared paigas

Tüki juurde kuuluvad ka valgus- ja videolahendused ning lauludega originaalmuusika. “Oleme Smuuli 100. sünniaastapäevale pühendatud lavastusest üritanud teha asja, mis kõneleb vaid talle omast keelt ja oleks nähtus omaette,” sõnas Elar Vahter.

Lavastuse ettevalmistamine on lavastaja sõnul kulgenud plaanipäraselt. “Usun, et näitlejatel on tegelaste kaared paigas. Ja meil on veel nädal aega kõike rafineerida,” lausus ta.

Lavastuses mängivad kõik Kuressaare teatri näitlejad. Külalistena löövad kaasa Kristjan Sarv ja nimiosas Piret Krumm. Muide, viimane loob praeguse ja poole sajandi taguse Voldemar Panso lavastuse vahel omamoodi aegade sideme, kuna toona mängis Lead Piret Krummi ema Katrin Karisma.