Ene Kallas
MEIE MAA, 12. november 2013
Alustada tuleb lõpust. Sellest, et kui teatrist õhtul hilja koju jõudsin ja kaugelt külla sõitnud sõprade juuresolekul ebaviisakalt vaikisin (ei teinud ettepanekut mõnd ägedat lauamängu mängida ega mitte ka veini juua), küsis abikaasa hoolitsevalt: “Oled laksu all või?“
Laupäeva õhtul nähtud lavalugu, Kuressaare Linnateatri “Armastuse kirjad“ Peeter Tammearu lavastuses oli nii intensiivne, et selle foon kajab siiani mus vastu. Saati siis samal õhtul.
Mõnikord on nii, et kõik sõnad, mida tahaksid öelda, on kuidagi valed, kohmakad, mõttetud. Väljendid “väga hea“, “suurepärane“, “oivaline“ ei anna kuidagi edasi emotsioone, mis mind valdasid näidendi lõppedes. Kõri oli ühtäkki mähitud okastraati ning suure vaevaga hoidsin end vaos, et mitte ohjeldamatult nutma hakata. Põlvili põrandale laskuda ja lihtsalt nutta. Lasta välja kogu see poolteise tunniga kogutud emotsioon. Lootuses leida sõnad, mis suudaksid kirjeldada lavastust.
Muidugi olen ma erapoolik. Loomulikult. Sest päris pikka aega on need mõlemad, nii Piret Rauk kui Peeter Tammearu olnud näitlejad, keda olen pidanud oma ala tippudeks. Näha neid koos mängimas selliselt lavastatud näidendis, mis peaaegu ületab taluvuse piiri, on elamus, mille võiks pakkida väikestesse osadesse. Minutiteks. Et tarbida neid siis, kui igapäevane tuimus poeb vägisi hinge ning hädasti oleks vaja midagi sellist, mis aitab edasi teenida. Olla endast üle ning elada kõige kiuste.
Lugu iseenesest on ju üks päris tavaline armastuse lugu. Nii tavaline, kui üks lugu saab olla. Mis tegelikult on nonsenss. Sest ükski selline lugu pole ei tavaline, aga ta ei ole ka ses suhtes eriline, et neid asju ei juhtuks. Juhtub. Kogu aeg juhtub, rohkem kui teame, rohkem kui aimame. Aga mis tegi sellest armastuse loost selle loo, mis pigistab okastraadina kõri?
Võibolla see, mismoodi oli ta esitatud. Mismoodi oli ta lavastatud, mismoodi välja mängitud ja kuidas kasutatud ära neid nappe vahendeid, mida võimaldab üks lugu kirjades. Kuidas neid kirju, sõnumeid, kaarte teineteisele loeti, mismoodi kajas see vastu teises… Kuidas vaikiti, kuidas oldi õnnelik, kuidas oldi teineteisega. Kuidas pandi publik kaasa elama. Kuidas kaasa vaikima…
Üsna algusest peale oli kogu sel lool õnne ja õnnetuse maitse. Kaks väga erinevat inimest hoolivad teineteisest, hoolivad algusest peale. Kuni nad enam ei ole lapsed. Kuni nad enam ei saa olla need, kes võivad avalikult teineteisest hoolida. Kuni surmani.
Peeter Tammearu kehastab Andyt – poissi, meest, abikaasat, isa, kes püüab elada nii, et ei satuks endaga pahuksisse, tahab teha midagi ühiskonna heaks, tahab olla parem kodanik, see, kes midagi muudab.
Ta on sõna otseses mõttes veidi igav ja korralik kodanik, kellel on poliitilised ambitsioonid. Igavuse korvab aga tema armastus kirjasõna vastu. Kirjutamise vastu. See on Andy võluvahend, mis aitab poisi välja smaragdlinnast, kuhu ta on suletud. Ning Piret Raugi Melissa on Andy smaragdlinna ära eksinud printsess.
Tüdruk, kellele ei meeldi kirjutada. Selle asemel joonistab Melissa kaarte, vastab nappide sõnadega, hiljem aga helistab. Aga ometigi tuleb ka temal kirjutada. Sest lõppeks on just kirjad need, mille kaudu ta saab Andyga ühendust. Sest saabub aeg, mil Melissa jaoks ei olegi enam olemas kedagi peale selle senaatori, selle lapsepõlvesõbra ja -armsama, kellest elu on teda nii halastamatult lahutanud.
Elu? Ei, pigem ta ise. Sest Melissa on rahutu hing, kunstnik, kes päris täpselt ei tea kunagi prognoosida, kuhu elu ta paiskab. Ta elab täiel rinnal, ometi on midagi kogu aeg puudu. Andy on puudu… Melissa korvab selle asjaga, mida ta vihkas lapsena. Ta põlgas oma ema seepärast, et too ei suutnud joomist jätta. Melissast saab sõltlane. Geneetiline sõltlane.
Miks ta ennast tappis? Õigeid põhjusi teab vaid kirjanik ja need näitlejad, kes on pugenud Melissa rolli. Surm võis tunduda Melissale väljapääsuna lootusetust olukorrast, olukorrast, mida ta ei suutnud lahendada. Mis ei olnud tema võimuses lahendada. Surm võis tunduda väljapääsuna spiraalist. Vale valena. Sest Melissa oli võimetu taas läbi elama seda, mis haaras kogu naise olemuse. Andy leidmist ja kaotamist, taas ja taas.
- 2023
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999