Alustada tuleb lõpust. Sellest, et kui teatrist õhtul hilja koju jõudsin ja kaugelt külla sõitnud sõprade juuresolekul ebaviisakalt vaikisin (ei teinud ettepanekut mõnd ägedat lauamängu mängida ega mitte ka veini juua), küsis abikaasa hoolitsevalt: “Oled laksu all või?“

Laupäeva õhtul nähtud lavalugu, Kuressaare Linnateatri “Armastuse kirjad“ Peeter Tammearu lavastuses oli nii intensiivne, et selle foon kajab siiani mus vastu. Saati siis samal õhtul.

Mõnikord on nii, et kõik sõnad, mida tahaksid öelda, on kuidagi valed, kohmakad, mõttetud. Väljendid “väga hea“, “suurepärane“, “oivaline“ ei anna kuidagi edasi emotsioone, mis mind valdasid näidendi lõppedes. Kõri oli ühtäkki mähitud okastraati ning suure vaevaga hoidsin end vaos, et mitte ohjeldamatult nutma hakata. Põlvili põrandale laskuda ja lihtsalt nutta. Lasta välja kogu see poolteise tunniga kogutud emotsioon. Lootuses leida sõnad, mis suudaksid kirjeldada lavastust.

Muidugi olen ma erapoolik. Loomulikult. Sest päris pikka aega on need mõlemad, nii Piret Rauk kui Peeter Tammearu olnud näitlejad, keda olen pidanud oma ala tippudeks. Näha neid koos mängimas selliselt lavastatud näidendis, mis peaaegu ületab taluvuse piiri, on elamus, mille võiks pakkida väikestesse osadesse. Minutiteks. Et tarbida neid siis, kui igapäevane tuimus poeb vägisi hinge ning hädasti oleks vaja midagi sellist, mis aitab edasi teenida. Olla endast üle ning elada kõige kiuste.

Lugu iseenesest on ju üks päris tavaline armastuse lugu. Nii tavaline, kui üks lugu saab olla. Mis tegelikult on nonsenss. Sest ükski selline lugu pole ei tavaline, aga ta ei ole ka ses suhtes eriline, et neid asju ei juhtuks. Juhtub. Kogu aeg juhtub, rohkem kui teame, rohkem kui aimame. Aga mis tegi sellest armastuse loost selle loo, mis pigistab okastraadina kõri?

Võibolla see, mismoodi oli ta esitatud. Mismoodi oli ta lavastatud, mismoodi välja mängitud ja kuidas kasutatud ära neid nappe vahendeid, mida võimaldab üks lugu kirjades. Kuidas neid kirju, sõnumeid, kaarte teineteisele loeti, mismoodi kajas see vastu teises… Kuidas vaikiti, kuidas oldi õnnelik, kuidas oldi teineteisega. Kuidas pandi publik kaasa elama. Kuidas kaasa vaikima…

Üsna algusest peale oli kogu sel lool õnne ja õnnetuse maitse. Kaks väga erinevat inimest hoolivad teineteisest, hoolivad algusest peale. Kuni nad enam ei ole lapsed. Kuni nad enam ei saa olla need, kes võivad avalikult teineteisest hoolida. Kuni surmani.

Peeter Tammearu kehastab Andyt – poissi, meest, abikaasat, isa, kes püüab elada nii, et ei satuks endaga pahuksisse, tahab teha midagi ühiskonna heaks, tahab olla parem kodanik, see, kes midagi muudab.

Ta on sõna otseses mõttes veidi igav ja korralik kodanik, kellel on poliitilised ambitsioonid. Igavuse korvab aga tema armastus kirjasõna vastu. Kirjutamise vastu. See on Andy võluvahend, mis aitab poisi välja smaragdlinnast, kuhu ta on suletud. Ning Piret Raugi Melissa on Andy smaragdlinna ära eksinud printsess.

Tüdruk, kellele ei meeldi kirjutada. Selle asemel joonistab Melissa kaarte, vastab nappide sõnadega, hiljem aga helistab. Aga ometigi tuleb ka temal kirjutada. Sest lõppeks on just kirjad need, mille kaudu ta saab Andyga ühendust. Sest saabub aeg, mil Melissa jaoks ei olegi enam olemas kedagi peale selle senaatori, selle lapsepõlvesõbra ja -armsama, kellest elu on teda nii halastamatult lahutanud.

Elu? Ei, pigem ta ise. Sest Melissa on rahutu hing, kunstnik, kes päris täpselt ei tea kunagi prognoosida, kuhu elu ta paiskab. Ta elab täiel rinnal, ometi on midagi kogu aeg puudu. Andy on puudu…   Melissa korvab selle asjaga, mida ta vihkas lapsena. Ta põlgas oma ema seepärast, et too ei suutnud joomist jätta. Melissast saab sõltlane. Geneetiline sõltlane.

Miks ta ennast tappis? Õigeid põhjusi teab vaid kirjanik ja need näitlejad, kes on pugenud Melissa rolli. Surm võis tunduda Melissale väljapääsuna lootusetust olukorrast, olukorrast, mida ta ei suutnud lahendada. Mis ei olnud tema võimuses lahendada. Surm võis tunduda väljapääsuna spiraalist. Vale valena. Sest Melissa oli võimetu taas läbi elama seda, mis haaras kogu naise olemuse. Andy leidmist ja kaotamist, taas ja taas.