Jaak Allik
Postimees, 22. oktoober 2010

Foto: Irina Mägi
Aastas esietendub Eestis sadakond uut sõnalavastust. Meil on palju häid näitlejaid ja mõnedki osavad režissöörid. Ja ometi on etendusi, millelt väljudes tekib vaimse täiskõhu tunne, aasta jooksul vaid üksikuid.
Enamasti võib ka ennustada lavastajaid, kelle töödest seda loota on. Ja enamasti need lavastajad eriti sagedasti ei lavasta. Kui Heiti Pakk 2008. aastal tõi Endlas lavale Tom Stoppardi keerulise poliitilis-filosoofilise ajastu (1968!) draama «Rock’n Roll», siis tekkis tunne, et oleme ühe sellise režissööri juurde saanud. Oma teise lavastusega kutselises teatris – Arthur Milleri süvapsühholoogilise peredraamaga «Hind» – ta kinnitas seda usku.
Heiti Pakul (47) pole teatriharidust. Psühholoogiaõpingute kõrvalt Vanemuises, kui seal polnud enam süstemaatiliselt tegutsevat stuudiot, tehtud rolle (eelkõige meenub «nimiosa» Viljo Saldre lavastatud «Kassis, kes kõndis omapead» 1981), vaevalt et teatrihariduseks pidada saab. Kuigi võib arvata, et võimalus osaleda Rimma Kretšetova proovides (V. Arro «Kõrgeim määr» 1985) teatrihuviga üliõpilasel just mööda külge maha ei jooksnud.
Juba kogenud psühholoogi ja juhtimiskoolitajana pöördus Pakk teatri juurde 2002. aastal, alustades Endla näitlejatega projekti «Juhtimisteater». Möödus veel kuus aastat, enne kui ta «päristeatri» režiipulti usaldas minna.
Arusaadav lavastus
Paku mõlemat lavastust iseloomustab eelkõige arusaadavus. Vaataja saab aru, miks ja mida öelda tahtes on lavastaja valinud just selle näidendi, näitlejad saavad aru, mida nad räägivad ning mille väljendamiseks laval tegutsevad. Samas pole kumbki tekst kaugeltki mitte «lihtarusaadav». Nende mõistmiseks ja mõistetavaks tegemiseks peab lavastaja poolt olema tehtud üsna suur ja professionaalne töö, sest ka dialoogirežiiga tunduvad Pakul asjad küllaltki korras olevat.
«Hinda» on Eestis lavastatud varemgi (Vanemuises 1986, Rakvere teatris 1998), seekordse Kuressaare lavastuse tekst kõlab aga nagu täna kirjutatuna. Laval lahti rulluva vendadevahelise eludraama käivitavaks sündmuseks on ju olnud ärimehest isa pankrotistumine ning sellest (ka lastel) tulenenud eluaegsed hirmud vaesuse ja abituse ees.
Nagu autor, ei anna ka lavastaja ühelegi tegelasele lõplikku õigust ega mõista neist kedagi üheselt hukka, küll on ta aga võimendanud näidendis peituvat valusat psühholoogilist probleemi – soovi üksteisele «tõtt näkku öelda» koos partnerite sundimisega «tõele näkku vaatama».
Kuressaares pole teatavasti alalist näitetruppi, mistõttu ollakse sunnitud endale igaks lavastuseks uued näitlejad kutsuma. Viimastel aastatel on teater kasutanud seda «sundi» oskuslikult – tänu sisukale repertuaarivalikule on võimalus Kuressaare lavastustes kaasa teha hakanud muutuma köitvaks teiste teatrite parimaile.
Ja näitlejavaliku silma Heiti Pakul kahtlemata on. Guido Kangur teeb 89-aastase mööblikaupmehe Gregory Solomonina lõppeva teatriaasta ühe tipprolli. On nauditav vaadata, kuidas näitleja ise naudib oma mängu ja naudib kangelast, keda ta kujutama peab. Vana juut on Kanguril lihvitud viimse kui detailini, iga väikese jalatõste ja vaikse ohkenigi, rääkimata suurepärasest tekstiandmisest.
Kummalisel kombel muutub see professionaalne liigkasuvõtja meile isegi sümpaatseks, aga see on Kanguri üldisem «häda». See «etteheide» on loomulikult naljana öeldud, tahaks lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et pea kõik Kanguri viimastel aastatel tehtud tööd (ka lavastustes «Boulgakoff», «Leekrüübe», «Vombat», «Vassiljev ja Bubõr» jt) on säravad pärlid, tõelised teatrikunsti suurhetked.
Kanguri meisterlikkus teeb tema partnerite – politseinik Victori (Riho Kütsar) ja kirurg Walteri (Aarne Mägi) – ülesande vägagi raskeks. Esimeses vaatuses võtab Kütsar üsna kaua hoogu, et usutavuseni jõuda, dialoog Kanguriga tundub tema poolt olevat pisut pealispindne ja üheülbaline. Seda võimsam on aga murrang, mille Kütsari Victor teeb läbi teises vaatuses n-ö tõele otsa vaadates.
Hea teater
Pedagoogilise instituudi režiiharidusega (1990) Aarne Mägi lausa üllatab temaga lavale tuleva isiksuse mastaapsusega ning ka veenvusega, millega ta õigustab ära näidendi neljast kangelasest moraalselt ehk siiski kõige kaheldavamal platvormil asuva tegelaskuju.
Oma pisut nurgelist mängumaneeri julgelt rõhutades ja kohati isegi hüsteeriliste vahenditega mängib Elina Reinold tüki ainsat naistegelast – politseinikust venna viskisõltlasest abikaasat. Ja on hinnatav, et näitlejanna ei lähe kusagil üle piiri, vaid loob psühholoogiliselt täpse, vägagi elutruu ja küllap paljudelegi saalisviibijaile äratundmisvalu tekitava kuju.
Lavastus lõpeb lausumisega, et kuni viimase hingetõmbeni me ei tea, mis on hea. Küllap see filosoofiliselt nii ongi, kuid õnneks seda, mis on teatris hea, suudavad arukad vaatajad siiski veel halvast eristada. Keila kultuurimaja täissaal võttis etenduse vastu väga pika aplausiga.
Vaid miljonilise riigitoetusega (mis on väiksem kui mõnele teisele teatrile 2011. aasta eelarvesse planeeritud kasv!) suudab Saaremaa teater aasta läbi pakkuda tõsist endassesüüvimisvõimalust mõtlevale osale publikust ning huvitavaid ülesandeid headele näitlejatele. On kahju, et napib raha müügi- ja reklaamitööks, mistõttu Keila kipubki jääma selle teatri idapoolseimaks levipiiriks.
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999