21. juulil esietendus Kuressaare Linnateatris romantiline monotükk või ehk täpsemalt väljendudes siiski duo, mille üheks osapooleks saksofon.

Tegijad ise on oma etteaste nimetanud „Salongiõhtuks pealinnast eemal”, mis põhineb Mihhail Lermontovi poeemil „Tambovi laekuriemand”. Vihmane neljapäevaõhtu oli kella üheksaks teatrimajja päris paraja koguse publikumi toonud. Saali esialgu ei lastud, meeldiv ootuselevus muudkui kasvas ning pealegi kostis rõdukorruselt aegajalt kõrvu intrigeerivaid saksihelisid.

Äkitselt trepile ilmunud nett toanäitsik (Alice Kirsipuu) ehmatas nii palju salongivõõraid silmates esmalt nagu äragi, ent paiskas siis Valge saali uksed lahti ja palus lahkesti emandail-isandail, preilidel-noorsandidel endale kohad leida. Meeleolu loomiseks sai „sõna” mustas õhtukleidis androgüünne saksofonist Eha Sõelsepp. Näitsik valas veini välja, tegi salongivõõraste lõbustamiseks pisut kaarditrikke, ent jõudis siis otsusele, et kõige paremini lahutab külaliste meelt ikka üks mõnus pajatus, kus pisuke intriig ja kesksel kohal noored leegitsevad südamed.

Nõnda siis alustas ta lugu Tambovi laekuriemandast, kellel vana ja alatu kaasa, ning noorest särtsakast ohvitserist, kes nägusale emandale pilgu peale pannud. Kuidas see lugu lõppes, võite ju isegi arvata, aga kes täpsemalt teada tahab, peab järjekordsel väljakuulutatud salongiõhtul sammud teatrimajja seadma.

Igatahes jutustaja oli tubli ja oskuslik, saksofonivahepalad sobivad, vein hõrk ja õhtu hästi veedetud. Tänusõnad ka lavastajale Vahur Kellerile, kes kaasa aidanud salongiõhtu lavaküpsuse külje pealt.