Marili Pärtel

SAARTE HÄÄL, 30. juuli 2009

“Igavene kapten” randus Kuressaarde

“Igavese kapteni” puhul on tegu müüdiga, mis koosneb müütidest. Urmas Lennuk on teksti loomisel kasutanud rannaäärsete eestlaste pärimuslikke legende ja lugusid, mistõttu kogu lavastusest jääb kummitama rahvalugudele omane arhailine müstika. Tekstis on väga hästi tervikuks põimitud Eesti rahvapärimuste igipõline oma ja võõra vastandamine ning uudse kartus, samas müütilise triksteri ilmumine ja mõju “vanale” struktuurile.

Paralleele võiks tõmmata nii “Libahundi” kui ka “Toomas Nipernaadiga”, maailmakirjandusest rääkimata. Müstilist õhkkonda rõhutavad veelgi Silver Vahtre stsenograafia, Peeter Konovalovi muusikaline kujundus ning Einar Lintsi seatud liikumine, samuti ei saa meeleolu loomisel alahinnata Sadamaaida kohamaagiat. Suveteatrile omane n-ö leitud koha kasutamine on “Igavese kapteni” puhul igati põhjendatud. Kindlasti on oma mõju ka selles, et Sadamaaida “leidis” Kuressaare linnateater juba teist korda.

Näitlejatöödest rääkides on publikul seoses Allan Noormetsa ja Jüri Vlassoviga ilmselgelt teatud ootused. Tuleb aga tõdeda, et mõlemad peaosalised avavad ennast täiesti uuest küljest ning kuigi lavastuses vahelduvad tõsised episoodid humoorikate sketšidega, kusjuures sujuvalt ja väga heas vahekorras, jäävad mõlemad tegelased lõpuks siiski traagilisteks kangelasteks.

Ka Merilin Kirbitsa mängul on väga oluline roll selles, et lavastust võib juba ette õnnestunuks pidada – oma kogenud lavapartneritele ei jää ta alla mitte millegi poolest. Rauno Kaibiainen ja Hannes Prikk kasutavad oma koomilist sarmi ja on seetõttu põhilisteks publiku naerutajateks.

Loomulikult on “Igavese kapteni” narratiivi puhul võimalikud mitmed erinevad tõlgendused, eriti rääkides lõpust. Leian, et loo säärane kulgemine on väga omane just müütilisele mõtlemisele, mille puhul on tegu alati lõpu ja alguseta narratiiviga – miski ei lõpe, algab lihtsalt järgmine elutsükkel ja eelnevad sündmused on järgmine rannarahva legend, mida veel mitu põlvkonda edasi kantakse. Loodetavasti saab legendiks ka lavastus “Igavene kapten”, igal juhul on selleks kõik eeldused olemas ning kui esimeste etenduste rabedus on seljatatud, saab Sadamaaidas kindlasti näha Tõelist Teatriimet.