Ajakirja Teater. Muusika. Kino juulinumbris näeb Jürgen Rooste stagnatsiooniohtu selles, et isegi kriitikud on hakanud igatsema „päris“ teatrit, mida iseloomustavat selge lugu, kindlad karakterid ja lavastajadiktaat. Kuressaare Linnateater on pakkunud meile järjekindlalt just sellist teatrit ning jõudnud viimastel suvedel koguni riskantse järelduseni, et tuhandeid saarele saabuvaid suvitajaid saab kõige paremini köita kriminäidendiga. Kaks suve mängitud Indrek Hargla „Testamenditäitjatele“ on lisandunud nüüd briti komöödia­kirjaniku David Tristrami „Hüpnoos“.

Tristram on oma põnevikku kokku kuhjanud sellise hulga ootamatuid süžeepöördeid, et kohati tundub lugu jõudvat täieliku absurdini, aga seda ei saa autorile ette heita, sest just kriminaalabsurdi kirjutamise ongi kirjanik oma eesmärgiks seadnud. Kahekümne kolme komöödia autor väidab eelistavat seda žanri, sest ei suutvat ise ennast tõsiselt võtta.Lavastada ja mängida sellist lugu nii, et vaataja võtaks laval toimuvat siiski vähemasti mõnda aega tõsiselt ega lööks kohe lootusetult käega, on kunsttükk, millega Kuressaares seekord enam-vähem edukalt toime on tuldud.

Peeter Tammearu on tuntud tekstirežii meistrina. Ka seekord on dialoogid lihvitud nauditavaks ning leitud hulganisti mängulusti lisavaid detaile. Kujutlegem näiteks kogukat politseikomissari hüpnotiseeritud küülikuna laval ringi karglemas või tema abikaasat pesuväel põgenemas just hetkel, kui raevunud detektiiv on hüpnoosimeistri kolpa kuuli kihutamas.

Saaremaa teatril pole teatavasti püsitruppi ning see on põhjus, miks saame selle firmamärgi all kohtuda tippnäitlejatega teistest teatritest. Rohkem muusikuna tuntud ja näitlejana peamiselt VAT-teatris üles astunud Lauri Saatpalu näitab hüpnoosikuningas Gordona oma võimekust üsna mahlakaks karakteriloomeks. Allan Noormets Tallinna Linnateatrist on Londoni kriminaalpolitsei ülema Briggsi rollis nauditavalt detailitäpne just lavastuse esimeses osas. Teises vaatuses on ta autori tahtel jäänud pigem püstolikangelaseks (sellest rollist vabaneb ta küll oivalise lõpupuändiga). Triinu Meriste Ugalast särab raha- ja meestehimus panga­direktrissina. Lavastaja näitlejavalik, mis on määranud mõlemad meestegelased ühevanuseks ja võrdselt kogukaks, jätab noorusliku daami seksuaaleelistuse motiivi küll mõnevõrra hämaraks.

Harva õnnestub kirjanikul ja lavastajal lugu üles ehitada nii, et vaatajad on vaheajal valmis omavahel kihla vedama, kuidas sündmustik teises vaatuses jätkub. Tuleb tunnistada, et minuga just nii juhtuski, kuid see ei hoidnud siiski ära vaimu mõningast väsimist näitemängu lõpule lähenedes.

Peale igakordse näitetrupi palkamise on Kuressaare teater ka kohustatud mahutama oma dekoratsioonid väikekaubikusse, et lavastust saaks näidata ka ülemere. Pärnu Endla teatri peakunstnikul Liina Undil on õnnestunud panga­direktori luksuskorter, hüpnotisööri „töötuba“ ja ka tema show’de areen paigutada tõepoolest ökonoomselt lavale. Seejuures on aga kahju, et asjaolud ei luba teatril kasutada oma pöördlava, mida seekordne lugu oleks hädasti vajanud.

Jürgen Rooste irriteerimiseks ütlen aga klassikut parafraseerides, et kui teater, mida Kuressaares teha armastatakse ja osatakse, on stagnatsioon, siis just sellises stagnatsioonis tahaksingi elada.