Kuidas teater 12 korda trimmerdajat surmata üritas ja muudest asjadest, millest esmapilgul keeruline aru saada on, kirjutab Aarne Mägi Kuressaare teatrist.

Suvi kõnnib omasoodu mineviku poole ja sügis kibeleb vaikselt sisse tungima. Muru kasv ei ole enam suve algusega võrreldes nii intensiivne ja sestap saab ka trimmerile pikemalt puhkust anda.

Ehk võib seeläbi ka trimmerdaja rohukõrte aeglasema kasvamise vahel vaadata üle õla sinna, kus unenäod nähtud suvelavastuse taustal nii fataalsed ei ole.

Kummardus publikule

Kuressaare teatri selleaastane teatrisuvi möödus Taritus, kus kohaliku rahvamaja ehk varasema Taritu koolimaja õuel etendati Indrek Hargla kirjutatud lavalugu “Trimmerdaja surm”.

Peeter Tammearu lavastatud loost õnnestus osa saada ligi kolmel tuhandel teatrikülastajal, numbreid vaadates pole paha tulemus. Siinkohal suur kummardus publiku ees, kes üle Saare- ja Muhumaa, ehk kaugemaltki veel tee Taritusse ette võttis, tänu tegijatele, Taritu rahvamajale, toetajatele.

Seekordne suvelavastus oli meelelahutuslikult kerge ja arvan, et pärast kevadel taandunud koroonapaanikat kulus paar tundi komöödialainel seilamist igati ära ning tundus, et teist etendust saatnud vihmgi ei muutnud publikut ega ka näitlejaid pahuramaks.

No jah, ka kõik viimases etenduses osalejad ja vaatajad said kogu teise vaatuse vältel paraja sahmaka vihma, aga kui 12 etendust vaatusteks jagada, mis lihtsa tehte sooritamisel annab tulemuseks 24, siis vaid kolmel vaatusel õnnistati meid tõsise sajuga.

Taritu vaim on vägev

“Ja kas siis seda trimmerdajat ei tapetudki ära?” oli nii mõnegi külastaja suu läbi kõlanud küsimus pärast teise vaatuse lõppu, kui näitlejad lavalt aplausi saatel lahkunud olid. Kui kuskil trimmer käima tõmmatakse, siis küllap on ta veel siiani täie elu ja tervise juures.

Aga Taritu vaim on vägev. Seda teavad paremini need, kes seal ja ümbruskonnas igapäevaselt elavad. Üllataval kombel sai nende 12 päevaga kokku puututud inimestega, kellel Taritu vana koolimajaga kaudne side aastate tagusest olnud.

Arvan, et Saaremaal on hulk neid, kes kunagi Taritus kas spordi-, laulu- või muus laagris viibinud on ja seda taaskohtumist oli hea vaadata, jälgida, kui enne igat etendust keegi käega viibates jalkaplatsile, jooksurajale või koolimajale lehvitas.

Sügis on hoogu kogumas ja loodame, et teatrid tõusvas koroonatempos päriselt uksi sulgema ei pea. Uue esietenduseni on jäänud mõned nädalad. Külalisteatrid alustasid teatrimajas juba 10. augustil ja Kuressaare teatri sügisene esietendus “Issid”, mis koroona tõttu kevadel ära pidi jääma, saab toimuma 13. septembril.

Siiski tuletaks meelde, et ka teatrimajade külastamine on alates 9. augustist muutunud komplitseeritumaks, kuna vabariigi valitsuse korraldusel saavad üritustel osaleda vaktsineerimiskuuri läbinud, COVID-19 haiguse läbipõdenud või negatiivse testitulemusega inimesed. Põhjalikumalt saab sellekohast infot www.kriis.ee.

Lõpetuseks tahan veel kord tänada teatri nimel kõiki, kes meie tegemistele kaasa elanud on.

Kummardus teie ees.