Sõna “olemusühtsus” on teoloogilise taustaga sõna, mida iga päev ei kuule. Aga just see noomen näib iseloomustavat kõige enam Trassi ja Tammsaare sümbioosi lavastuses “Ma armastasin sakslast”. Kuid see, kes domineerib ja kas üldse, on juba publiku otsustada.

Mõistmise piir

Kui aus olla, siis kõige enam ettevaatust tekitab mus väide, et keegi on kedagi/ midagi mõistnud juurteni välja, tabanud tema olemuse tuuma. Ühel juhul inimene blufib, teisel puhul arvab siiralt ennast mõistvat, kuid meenutab siiski anekdooti elevandist, ja kolmandal juhul… räägib peaaegu tõtt. Miks peaaegu? Sest antagu andeks mu skepsis, kuid iga inimene suudab mõista vaid ja puhtalt läbi enda midagi/ kedagi ehk alati kannab ta kaasas omaenda maailma ja mõtestab selle kaudu elu ja kõike, mis seal leidub.

Ma ei usu objektiivset mõistmist, kui, siis ainult matemaatikas ja füüsikas. Tulles tagasi subjektiivse mõistmise juurde, siis see, kui sügavale inimene jõuab, sõltub inimese intelligentsist, taustast jne. Niisiis arvan pärast reedest esietendust, et lavastaja Raivo Trass (fotol) on läinud nii sügavale, kuivõrd saab minna Tammsaare lahtimõtestamisel, peaaegu piirini.

Suur Kirjanik

Pea igal gümnaasiumi läbinud eestlasel on mingi ettekujutus eesti esieepiku loomingust. Kas episoodiline, puudulik või täielik. Kuna mul endal puudub eepilise ja olmelise kirjanduse soolikas, siis hiljem ei ole Hamsuni mõõtu teoseid vabatahtlikult puutunud.

Kuid läbi selle lavastuse oli tutvuse uuendamine Tammsaarega äärmiselt värskendav ja meeldiv elamus. Tõsi, teater ja film on tihti kergema vastupanu teed minemine, nii-öelda materjali kiirelt ja valutult läbimine. Seda enam, et “Ma armastasin sakslast” on siiski teine tera võrreldes romaaniga “Tõde ja õigus”. Siiski näib lavastus andvat pildi sellest Tammsaare romaanist ja ilmse boonusena sunnib ka olme-eepika vaenajaid mõtlema, et võib-olla pole Tammsaare mitte asjata tituleeritud Suureks Kirjanikuks.

Armunud eksstudiosus

Kas tunda häbi või uhkust selle üle, et oled korporant? Ekstudeng Oskar (Hannes Prikk) kannab värve ja see tundub olevat kõigile palju tähtsam kui ala, mida studiosus õppis, õigemini, see viimane on peaaegu tähtsusetu. Kanda värve ja mütsi on midagi, mis peaks määratlema eneseteadvust. Ometigi näib nii tollases Eesti vabariigis kui ka praeguses väljasolijale korporantide elu kui meestemängud liivakastis. Au? Uhkus? Eneseväärikus? Millega neid süüakse?

Oskar astus selleks korporatsiooni, et olla keegi… üks neist, kellest midagi sõltub. Aga kas ja kuidas, see on küsimus, millele ta ei mõelnud enne vana paruniga (Evald Aavik) kohtumist. Mis ta on, kas eestlane eestlase vaimuga või lihtsalt… korporandist läbikukkunud üliõpilane. Erika (Maarja Jakobson) näib halvaks pidavat seda, mis paruni meelest on väimehekandidaadi ainus väärtus, tõsi küll, kaheldav, sest Oskar ei suuda olla parunessi vääriline. Nii enda kui paruni meelest. Sest ainuke, mida ta saab pakkuda, on see, mis Erikagi – armastust.

Paruni küsimus, mis saab Erika vastu siis, kui talt ära võtta see ainus, mis tütarlapsele on jäänud, tiitel ja nimi, jääb esialgu vastuseta. Armunud, segadusse aetud, ebakindel noormees ei ole parunile vääriline vastane, et jätkata võitlust ainsa nimel, mis talle tähtis… või siiski? Mis muud näib loobumine kui mitte kõrgeim armuavaldus?

Hannes Prikk oli laval täpselt niisugune noormees, keda ilmselt võis kohata noore vabariigi algusaastail Tartus. Ja samas oli ta ka noormees, keda võib mõnigi akadeemilises linnas elav õnnelik/ õnnetu neiu kohata tänapäeval. Korporant, piinlikkuseni aus, arulagedalt armunud, ja mis veel hullem, napakalt käituv ja veidrikuna näiv, sisemiste vastuolude käes vaevlev ja ilmselgelt selliste probleemidega maadlev, millest ta jagu ei saa. Oskar.

Parunessist põrandaküürija

Olla daam tähendab olla arenematu ja ebahuvitav. Olla tolleaegne naisseltsingutesse kuuluv naine tähendas suitsetada ja käituda ebadaamilikult, aga huvitavalt. Kumb on parem? Ja kuidas saab olla ühtaegu daam ja küürida põrandaid? Kas kompromiteerida ennast läbi keelatud armastuse on lubatud ja daamilik või huvitav? Mis küsimus see on? Loomulikult on see huvitav ja läbi armastuse lubatud. Jah, nii on – otsustas Erika ja jättis kahe silma vahele oma vanaisa veenmisvõime ja Oskari selgrootuse.

Mis saab naisest, daamist, parunessist siis, kui ta on otsustanud oma uhkuse ja nime jalge alla trampida ja põgeneda armastuse nimel orjarahvast pärineva poisiga, mis saab siis, kui kuu on otsustanud ulguda hundi poole… ja hunt keerab selja.

Kuu solvangut ei andesta, või siiski? Mida muud on armastuskiri, mida loetakse lavastuse alguses ja lõpus, mis raamib lugu ennast. Maarja Jakobson kehastas baltisakslast, kes teenis nende juures, kellest oli kommetelt ja suursugususelt mõõtmatult üle. Kuidagi võõrik, nii õbluke ja teistsugune, daamilik, aga lihtne ja siiras. Erika.

Raamiv pererahvas

Omaette tähelepanu vajavad armuloo juures olnud inimesed ehk pere, kelle lapsi käis Erika õpetamas. Pereisa (Egon Nuter) nutikas ja omamehelik huumor ning pereema (Piret Rauk) matroonlik õelus käsikäes elutarkuse ja kavalusega, lisaks näpuotsatäis hoolega varjatud südamlikkust raamivad loo päris ilusasti. Teenijanna Loona (Kärt Reemann) sai hästi hakkama osatäitmisega, mis nagu rõhutas Oskari pärinemist orjarahvast.

Mälu on pikem kui elatud aastad.