Kuressaare teater avas uue hooaja laupäeval esietendunud näitemänguga “Shakespeare’i kogutud teosed”, mille sättis lavale saarlane Sander Pukk. Markus Habakuke, Jürgen Ganseni ja Tanel Tingi mängitud tükk naerutas saali kaks tundi jutti.

Etenduse järgsed hinnangud uuele lavastusele on olnud heatahtlikud ja tunnustavad.

Lavastaja Tõnis Kipper: Näitlejatele on see tükk suurepärane võimalus südamest hullata. Seda nad ka tegid. Ma läheks kindlasti vaatama ka kusagil kümnendat või kahekümnendat etendust, et näha, kui palju on improvisatsiooni lisandunud. Ma ootan tõsimeeli ka seda hetke, kui sama seltskond ka päris Shakespeare’i ära teeb. Nad saaksid sellga hakkama küll.

Kõigil osatäitjatel on etenduses omad pärlid. Esimesena tuleb meelde Jürgen Gansemi mängitud Hamleti amm – see oli tõsiselt hea. Ja see lõpulaul oli ka väga hea leid. Teise vaatuse alguses tuli miskipärast meelde “Armastus kolme apelsini vastu”, mis iseenesest pole ju paha – klassikutelt tasub alati õppida.

Ma olen näinud ka omaaegset Rakvere teatri sama tüki lavastust, aga sellest ei mäleta ma tõtt öelda mitte midagi. Niisuguste näitemängude häda ongi see, et ta mõjub “siin ja praegu”, kuid aasta-kahe pärast ei pruugi enam suurt midagi meenuda.

Mis puudutab kohati rämedavõitu huumorit, siis meil on vaat et iga teine teleintervjuu juba hea ja halva maitse piiri balansseerimine. Nii et sellega publiku vaevalt et ära ehmatab. Meie inimene on harjunud enam-vähem kõigega. Ma olen näinud palju hullemaid asju. Tegu ongi sellise žanriga ja teistmoodi ei olegi kõiki Shakespeare’i teoseid võimalik kahe tunniga ära mängida.

Etendus on väga suuresti ehitatud füüsise peale, seetõttu müts maha näitlejate ees, et nad ikka jaksavad. Neil on õnneks “Sipsiku” ja “Naksitrallide” kool ees. Aga lasteetendused on mitu korda lühemad. See on niisugune trenn, mida isegi spordisaalis ei saa.

Kõik kolm näitlejat on saanud kõvasti mängida ja selles mõttes on neil kahtlemata vedanud, et nad Kuressaarde tulid. Mõnes suures teatris teeksid nad võibolla siiamaani “Tere, teile on kiri”- osatäitmisi. Noore näitleja jaoks on ju kõige tähtsam kohe tööd saada – ükskõik millist. Siis ta areneb. Aga kui ta jääb ootama, et teda kah märgataks, siis võib juhtuda, et selleks ajaks kui see märkamine tuleb, on koolis õpitu juba ununenud. Parim kool on ikka praktika.

Teatrigurmaan Rein Lang: Briti teatri, briti autorite tegemine on väga, väga raske asi. Ma ütleks isegi kaelamurdev ülesanne. Katsed tuua Eestis lavale mõni briti tükk, eriti veel kui on tegu inglise situatsioonikomöödiaga – ebaõnnestumisi on tulnud ridamisi. Kuressaare teatri lugu loen pigem õnnestumiseks.

Kõik kolm näitlejat mulle laval väga meeldisid, nad olid kõvasti vaeva näinud. Lugu oli pisut vürtsitatud Eesti asjadega, aga minu meelest olid nad ära tabanud ka selle erilise briti huumori. Nad tegid isuga, nii nagu üks hea teater olema peabki. Ja ma kordan – briti näidendid nõuavad väga täpset lavastajakätt ning väga võimsat näitlejatööd. Need elemendid olid kõik selles loos olemas. Loodan, et seda tükki saadab edu.

Rakvere teatri omaaegset varianti ma vaatamas ei käinud, aga ma olen näinud pikka telesaadet sellestsamast tüki loonud seltskonnast, Reduced Shakespeare Company’st, kus needsamad vennad tegid paari sketši sellest tükist. Ma ütlen, et Habakukk, Gansen ja Ting ei jäänud üldse palju alla. Nad olid tõesti palju vaeva näinud, aga nad on head kujud ka, looduslikud eeldused on olemas. Aga ilma süstemaatilise töö ja kõva proovitegemiseta ei tule paraku midagi välja. Minu suur tunnustus neile.

Kas sellisel moel Shakespeare’i tutvustamine inimesi ka klassiku tegelike teosteni juhatab, ei oska ma öelda. Kellele nimi Shakespeare midagi ei ütle, see ilmselt ei lähe ka seda tükki vaatama. Ma usun, et inimene peab ikka pisut teadma, millest need lood räägivad. Ei pea olema tingimata neid lugenud, saati veel originaalis, aga kui sa ikka ei tea, millest “Romeo ja Julia” või “Antonius ja Kleopatra” jutustavad, siis ei saa ka sellest komöödiast väga palju aru.

Kokkuvõttes väga positiivne elamus. Kuressaare teater on selline kindel kvaliteedimärk – ta ei tooda mingit jama. Ma olen enamuse viimase kümne aasta lavastustest ära näinud, küll mitte alati Saaremaal. Hea on see, et Kuressaare teater rändab ringi ja käib ka Tallinnas ja Tallinna ümbruses.