Kuressaare Linnateatri suvelavastus „Rääkivad kivid” kasvab kaugele üle jutustamisteatri raamide.     

Kuressaare Linnateatri „Rääkivad kivid”, autor Silvia Soro, lavastaja Tiit Palu, kunstnik  Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Piret Rauk, Viire Valdma (Eesti Draamateater), Andres Raag (Tallinna Linnateater), Hannes Prikk ja Janek Sarapson. Esietendus 30. VII Kuressaare Sadamaaidas. 

Tähelepanelik teatrisõber on kindlasti märganud, et Piret Raugi tulekuga Kuressaare Linnateatri juhiks (2006) on selle teatri tegevus lõpuks omandanud rütmistatud ja eesmärgipärase iseloomu. Repertuaarivalik on kaugel juhuslikkusest. Kunstilist hinnaalandust tegemata mõeldakse eelkõige kodupubliku huvide ringile. Ja vaatamata sellele, et peale  Piret Raugi enda (kes kaunistaks igat Eestimaa teatritruppi) pole oma majast näitlejakoolitusega inimesi rohkem võtta, ollakse külaliste kutsumisel vägagi valiv. Nii on kutse teha kaasa mõnes Kuressaare Linnateatri lavastuses hakanud viimastel aastatel ahvatlema parimaidki „suure maa” staare. 

Kolmas aasta järjest mängib see teater oma suvelavastust Sadamaaidas ning kolmas aasta järjest on tegemist omamaise ja saare elust kõneleva lavalooga. Seekord on koostööpartnereiks Silvia Soro autorina ja Tiit Palu lavastajana, nende mitmeaastase mõttetöö tulemusena on valminud kohapärimusele tuginev jutustamisteatri laadis lavastus „Rääkivad  kivid”. 

Kindlasti pole mina ainus „snoob”, kellel mõisted „kohapärimus” ja „jutustamisteater” kipuvad esile kutsuma haigutusrefleksi. Seda  üllatavam ja toredam, et lavastus ise pole põrmugi igav, vaid mõjub väga värske, sooja ja inimlikuna. Teksti miksides on jõutud kummalise efektini: üsna võimatu on öelda, millal ja kus käib tegevus või kui vanad on tegelaskujud. Ja ometi on kõigi pajatuste all kindel „lugu”, kus juttu (Väikese Väina?) tammi laiendamiseks ehitusfirma korraldatud kivide kokkuostust, mis oma „ratsa rikkaks” saamise efektiga ajas (Muhu?) saarerahva tülli ja õitsetas  kõik vanad vaenud. See autori õnnelikult valitud lugu tagab heietuste arengu ning loob ka karakteritevahelise kindla suhtesüsteemi, mistõttu lavastus kasvab kaugele üle jutustamisteatri raamide. 

Karakterid on ehedad ja arhetüüpsed ning väärt karakternäitlejate mängitud. Tegemist on ühte kunagisse suurde rannakülla alles jäänud viie püsielanikuga: koolipreilist muinsuskaitseaktivist Riste (Piret Rauk), vanatüdrukust endine rekordlüpsja ja praegune tulihingeline individuaalloomapidaja Ruudu (Viire Valdma), rannaonnis elav kalurist „vetevana”  Lembit (Andres Raag), kiviaia sees mootorratast peitev külahull ja valvejoodik Kosta (Hannes Prikk) ning Siberist naasnud kunagine suurtalunik (ja müüdavate kivide õigusjärgne omanik) Juhan (Janek Sarapson). Loomulikult on möödunud aastakümned teinud nende inimeste omavahelised suhted üsnagi keeruliseks ning kiviostjatega koos randa purjetanud „rahalaev” toimib selles külaühiskonnas tõhusa katalüsaatorina, mistõttu ei jää paukki  tulemata.     

Lavastaja Tiit Palu on osanud kohati harali kippuva teksti kujundada toredaks tervikuks, andud aga seejuures näitlejatele rollide loomisel küllalt suure vabaduse. Tulemus on värvikas tegelastegalerii, kellest ootamatute  kohandumiste ja nauditava intensiivsusega tõuseb eriti esile Piret Raugi Riste. Oluline osa lavastuse õnnestumisel on kindlasti Silver Vahtre kujundusel. Laval on tõeline (kunstniku enda ehitatud) kiviaed, tõelise rookatusega rannahütt, tõelised suitsulestad ja peaaegu tõeline sinitaevas, mis kõik loovad sobiva atmosfääri muhumaise „maagilise realismi” käivitamiseks. See ju õigupoolest ongi selle lavastuse täpseim žanrimääratlus. Ja finaaliks  (Peeter Konovalovi leid?) kõigi tegelaste suust kõlav ühine „Kuldrannake” annab lepituse ja kõrgema mõtestatuse kahe tunni jooksul räägitulekuuldule.