Saarte Hääl küsis vaatajate muljeid Kuressaare teatris värskelt lavale tulnud Juhan Smuuli näidendi “Lea” kohta.

Riina Oruaas, kriitik: “Nii nagu ei saa keegi kuskil mujal rääkida Smuulist nii, nagu Ülo Tuulik Saaremaal, omandab ka Smuuli dramaturgia hoopis teise mõõtme Kuressaares. See näidend on Henrik Ibseni mõõtu tekst, mis väärib ülelugemist ja -tõlgendamist.

Lavastaja Elar Vahter ja dramaturg Sven Karja on näidendit kohendades loobunud otsestest ajaloolistest seostest, püüdes lugu viia üldisemale filosoofilisele tasandile, kaotamata selle kohalikku hõngu. Lisatud teiste autorite tekstide kaudu on võimendatud usu- ja võimuteemasid, mis on olemas ka Smuuli algtekstis.

Eriti jäid meelde aga tugevad kandvad rollid neljalt näitlejalt. Lavastuse kahe kihi – loo ja selle kommentaari – haakumine tekitas küll küsimusi, kuid tervikuna sobitub selline lavastus nagu valatult praegusesse heitlikku aega.”

Pille-Riin Purje, teatrivaatleja: “Lavastus on huvitav, poleemiline, võib tekitada väga erinevaid arvamusi. Põnev tundus Juhan Smuuli enda sissetoomine, mäng ajatasanditega – see vabastas näitemängu ühe ajastu painest.

Lavakujundus oli… mõtlemapanev. Algul see isegi häiris, kuna mulle üldiselt ei meeldi, kui lava on üle kuhjatud. Aga see, kuidas neid laudu kasutati, nii erinevas tähenduses, hakkas ühtäkki paeluma, kuna kõik oli ju teadlikult ja leidlikult kokkupandud süsteem.

Keerulisem oli ehk suhestuda videoga. Ümmargune ekraan seostus küll laeva illuminaatoriga, aga mingil hetkel ei osanud videokaadreid tõlgendada. Natuke jäi mulje, et äkki noor lavastaja tahtis kõik ideed ühte teatritükki panna ega raatsinud millestki loobuda.

Näitlejate ansambel oli terviklik, tundlik, täpne. Meeldis, et rollijaotus ei olnud trafaretne.”

Maire Sillavee, lavastaja: “Mina käisin etendust vaatamas Salmel, aga tahan seda kindlasti veel näha ka Kuressaare teatris n-ö täisvarustuses. Iseenesest lavastus mulle meeldis. Smuuli lavastamise puhul on kaks võimalust – kas minna tema külanaljade teed või läheneda talle üldisemalt ja filosoofilisemalt. Praegusel juhul on mindud seda teist teed.

Meeldis, et erinevad vastandlikud pooled olid kuidagi väga diskreetselt välja toodud, meeldis Smuul ise, kes oli toodud lavastusse toimetama. Ja meeldisid näitlejatööd. Kogu kamp paistis olevat väga hästi kokku sulanud.”