Kuressaare Teatri sügisel esietendunud must komöödia “Röövsaak” Peeter Tammearu lavastuses jäi mitmel põhjusel õigel ajal vaatamata. Nüüd on see tehtud. Ja võlg vajab tasumist. Kirjutamisvõlg.

Kui minna teatrisse n-ö puhta lehena ja ignoreerides žanrimääratlust – must komöödia –, siis võib saada üllatuse osaliseks. Positiivse. Aga kui lähtuda puhtalt žanrist, siis jah, väga puhtalt esitatud. Musta huumori võtmes. Sest kui tegu on matustega, sellega, et kadunukene veeretatakse vahepeal kappi, sellega, et kogu selle taustal käib üks suur pettus ja rahaga sahkerdamine ja et kõik oleks veel naljakam, muutub üdini austusväärne inimene üdini mitteaustusväärseks.

Kogu situatsioon ise on selline, mis lubab vaatajal olla kogu aeg paar sammu loost eespool. Kõik aimub situatsioonist. Põetaja, kes täiesti selgelt on ühe asja peal väljas, lesk, kes on liiga vapustatud kõigest juhtunust ja on selline heatahtlik, heausklik ja korralik inimene, kes ei oska kahtlustadagi seda, et soojendab madu rinnal, raiskuläinud poeg, kes hea meelega tunnistab oma raiskuminemist, naistemehest pätt ja kaabakas, kes oskab teha ilusat ja armast nägu… Ning see Maigret…

Raivo Rüütli rollilahendus on väga hästi õnnestunud. Ses mõttes, et kes vähegi teab krimikirjandust, saab kohe aru, kellega on tegu. Ja samastab selle veidra ja ekstsentrilise käitumisega inspektori kohe klassikast teada-tuntud nimega. Kuni lõpuni, kuni peaaegu lõpuni jääb mulje, et ta ajab õiget asja. Et ta ongi täpselt selline Maigret, kes on õigluse eest väljas. Aga võta näpust. Seesama detektiiv osutub kõige suuremaks suliks, kõige osavamaks selliks kogu näidendis. Sest kui vahepeal tundub, et need natuke juhmivõitu, aga väga kavalad röövlid saavadki oma saagi kätte, siis viimastel sekunditel selgub, et siiski mitte. Ja et Maigret ei olegi Maigret. Või kui on, siis on ta musta värvi.

Väga üllatusliku rolli teeb aga Raivo Trass. Pole ilmselt liiga lihtne kehastada nii naiivset, nii selgelt rumalat, kohusetundlikku ja samas oma arust väga kavalat härrasmeest. Ootamatu igatahes, eriti neile, kes on harjunud vaatama seda puhtast energiast pulbitsevat näitlejat laval.

Triinu Meristelt ei ootagi mitte midagi muud kui säravat rollilahendust ja seda, mismoodi ta oma tegelast kehastab. Tegu on klassikalise musta lesega, kes peaaegu ise ka usub, mida ta räägib. Ja kes tegutseb niimoodi nagu raha kutsub. Ehk siis – ta läheb sinna, kus on rohkem raha, rohkem võimalust rikkaks saada. Nagu ka need kaks selli, kes läbi matusebüroo panka tunneli kaevasid ja vehkisid raha sisse. Üks neist nutikas, teine… selline, kes näib äärmiselt rumal, aga selle äärmise rumaluse taga on äärmine tarkus. Või vähemalt niimoodi arvab Vale-Maigret. Sest ei ole võimalik, et inimene on sedavõrd rumal, et tunnistab üles nii pangaröövi kui ka selle, kus raha asub. Kuigi sõnastus on pool asja, nagu ikka. Kes terve mõistusega inimene ikka usub, et isa leinab kirikus matusetalitusel raha? Kes usub, et ema on peidetud kappi?

Kõik, mis lavalt vastu vaatab, mida publik näeb, on puhas energia. Puhas rõõm. Mängulust. Eriti, mis puudutab nooremaid näitlejaid Markus Habakukke ja Jürgen Gansenit. Tundub, et nad on tulnud selleks, et jääda. Saaremaa rahva südamesse. Sellist laadi rollid on ühtaegu sellised, mida enam ei mäleta õige pea, aga mis jätavad jälje. Sellise, et neid näitlejaid tasub ikka ja taas vaatama minna.

Niisiis, kes veel ei ole seda musta komöödiat näinud, mingu kindlasti vaatama. Kes vähegi oskavad lugu pidada mustast huumorist. Ja kes tahavad osa saada näitlemislustist.

Võib ju mõelda, et tegu on puhtalt naerma ajava tükiga. Aga mis siis sellest? Naerda on alati hea, eriti, kui see naer on ajatu. Ja konkreetselt ei ole kellegi pihta, vaid lähtub situatsioonist ja sõnakoomikast.