“Teater on üks ilus maailm – lõbus, kurb, täis fantaasiat ja võimalusi,” kirjutab Kuressaare teatri näitleja Tanel Ting. “Sellega isegi hobina tegeledes muutub inimene palju.” 

Minu esimene lavakogemus oli Kuressaare teatris – samas majas, kus praegu töötan. Eksisin 10. klassis Saaremaa ühisgümnaasiumi Kreverasse ja äkki aasta hiljem leidsin ennast juba Kuressaare teatri lavastuses mängimas. Kuigi jah, kunagi algklassides sai samuti laval oldud, aga just Kuressaare teatri lavastus pani minusse idanema teatrimaailma seemne. 

Tegu oli Jaak Alliku lavastusega “Chelsea win ehk Kartulimoos”. Mängisin seal noort perepoega – väike roll, aga mu esimene lavale astumine oli boksereid kandes, mis tegi minu klassikaaslastele palju nalja.

Inspireeriv õhustik

Tükis mängisid Piret Rauk ja Sulev Teppart – mina vaatasin, suu ammuli, kõrvalt seda näitlejameisterlikkust ja proovisin tol hetkel anda endast parima, et mitte lugu ära rikkuda. 

Eks ma olin noor, roheline ja ikka loll kah, kuid see kogemus andis mulle meeletult palju. 

Mäletan ka, kuidas me teatrikohvikus istusime – vist oligi esietendus või siis lavastuse “Tapatöö jumal” viimane etendus ning kohal olid nii “Kartulimoosi” kui ka “Tapatöö” trupp ehk lisaks Piretile ja Sulevile Jüri Aarma ja Kersti Kreismann. Siis me istusime seal, nemad muljetasid ja meenutasid lugusid ning mina ainult ahmisin sisse kogu seda ilusat ja inspireerivat õhustikku. Mäletan üht Jüri Aarma lugu, mida siin ei ole vist paslik rääkida, aga see meeleolu tekitas minus niisuguse värske armumistunde teatrimaailma vastu, et mälestus sellest istumisest jääb minuga igaveseks. Imeliselt imeline oli see periood.

Pärast kooli läksin aga hoopis tantsu õppima ja alles mõni aasta hiljem, kui olin oma eluteed natuke juba kulutanud ja ennast otsinud, jõudsingi Viljandis teatrikooli.

Õigel ajal õiges kohas

Mina vist ei kuulu nende hulka, kes juba 4-aastasena tahtnuks näitlejaks saada. Mina tahtsin olla rokkar. Eks minus on mingi esinejapisik alati olnud, aga rohkem ikka läbi tantsumaailma. Kerides oma elu 20-ndatesse ehk aega, kui ennast otsisin ja tol hetkel Viljandis huvijuhi eriala õppisin, olid ühel suvel teatrikooli katsed. Läksin huvi pärast proovima, et teada saada, kas see on ikka nii raske, nagu jutud rääkisid. Seal ma siis tegin etüüde, laulsin ja proovisin olla andekas. Ootamatult saingi ühest päevast edasi, siis teisest, kolmandast ja äkki juba öeldigi, et olen teatrikoolis sees. Muidugi noriti minu “ö” kallal ja Kalju (Komissarov – toim) tegi isegi nalja, et peab Piretile helistama, uurimaks, kas mul on ikka võimalik “õ” ära õppida.

Nüüd ma tean, et olen õiges kohas. Eriti veel, et Kuressaares ja teatris näitleja. Ma armastan Saaremaad ja nüüd ma siin proovingi süstida seda teatripisikut edasi Saaremaa noortesse.

Teater on üks ilus maailm – lõbus, kurb, täis fantaasiat ja võimalusi ning sellega isegi hobina tegeledes muutub inimene palju. Teater inimese elus muudab teda mõistvamaks, sallivamaks ja targemaks lisaks kõigele lõbusale, mida ta endas peidab. Imelist teatripäeva!

Elu esimene peaosa – Kuldkihar

Kuigi esimese lavarolli tegi Kuressaare teatri näitleja Jürgen Gansen juba lasteaias, unistas ta oma sõnul ka turvamehe ametist.  

“Esimene teatrikogemus on mul lasteaiast. Mäletan, et tegime lavastust “Kuldkihar ja kolm karu”. Ma paraku ei mäleta, kuidas ja miks rollijaotus just selline tehti, aga millegipärast jäi minu kanda peaosa – Kuldkihar. Kahjuks ma ei mäleta, et kas tegemist oli komöödiaga, aga publik ehk lasteaiakaaslased naersid küll kõvasti. Mine nüüd võta kinni, kas minuga koos või minu üle.

Ainus teine töö peale näitlemise, millest olen unistanud, on turvamehe amet. Eks selle põhjuseks oli suuresti ka Allan Roosilehe 90-ndate hitt “Turvamees”, mis oli mu vaieldamatu lemmik. 

Sealt edasi aga olengi tahtnud saada just näitlejaks. Juba 1. klassist hakkasin näiteringis käima ja eks see, et minust lõpuks näitleja sai, oligi vist lihtsalt asjade loomulik kulg. 

Juba päris noorelt oli mul õnn teha paar rolli Rakvere teatris – lapse roll lavastuses “Väike nõid” ja nimiosa “Vahtramäe Emilis”. Kuna Rakvere teater tegi palju väljasõiduetendusi (kindlalt mäletan, et ka Kuressaares sai mängimas käidud), siis sain palju aega veeta koos professionaalsete näitlejatega. Mäletan, kui lõbus oli nende seltskonnas ja kui palju nalja kogu aeg sai… Siis sündiski mu kindel teadmine: ka mina tahan suurena sama ametit pidada.”