Mehis Tulk

SAARTE HÄÄL, 23. veebruar 2022

Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt
KURESSAARE TEATRIS: (Vasakult) TÜ teatriteaduse üliõpilased Susan Sooäär ja Kerttu Piliste, edasi ETUKÜ liikmed Katre Väli, Kirsten Simmo, Riina Oruaas, Keiu Virro, Madli Pesti, Heidi Aadma.FOTO: Aarne Mägi

Läinud nädala teisel poolel külastas Saaremaad ja Kuressaare teatrit Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse (ETUKÜ) kaheksa liiget, kes on võtnud eesmärgiks lähemalt tutvuda väljaspool Tallinna ja Tartut tegutsevate teatrite igapäevaeluga.

Ühenduse eestvedaja Riina Oruaas nentis, et Eestis on palju inimesi, kelle jaoks Kuressaare on alati, ka enne püsiva professionaalse teatritegemise taastamist olnud teatrilinn, seda eelkõige kevadiste kooliteatri-sõitude tõttu.

Nüüdseks on Kuressaares repertuaariteater tegutsenud enam kui kaks aastakümmet, sellest viimased aastad oma püsiva trupiga.

Oruaas tõdes, et kriitikute ühendus polnud Saaremaal sugugi mitte esimest korda: aastal 2011 käidi Piret Raugale üle andmas ETUKÜ Hea Teatri auhinda. Seekordne sõit oli osa suuremast külaskäikude reast: igal aastal on ühenduse sihtpunktiks mõni teater väljaspool Tallinna ja Tartut.

Uurijate ja kriitikute väljasõidu eesmärk on Oruaasa sõnul leida koostöökohti ja üksteisemõistmist. “Teatrikriitikute hulgas on saarlasi mitu, kuid paraku kipub meretagune asi ikkagi kaugeks jääma. Sealjuures on Kuressaare teatri kui kohaliku väiketeatri kõige suurem võlu seotud just siinse elu ja kultuuriga. Seda ei ole võimalik ei sisse ega välja transportida,” rääkis ta.

Oruaas kinnitas, et Kuressaarde sõiduks oli raske paremat aega leida kui Juhan Smuuli 100. sünniaastapäeva konverents koos Smuuli “Lea” esietendusega. Väikseks kommiks kõige lõpus veel klassikaline lastelugu “Sipsik”.

Kõige selle vahele mahtus ka mitmetunnine kohtumine teatri juhtide ja näitlejatega, kus räägiti nii mängupaikadest, teatri majandamisest, trupist kui ka suhetest kriitikute ja teatriuurijatega. Teatriuurijad tundsid huvi, kuidas koostatakse repertuaari, ning tegid ettepanekuid selle laiendamiseks (tantsu- ja füüsilise teatri suunad, dokumentaalse teatri erinevad vormid jms).

“Ideaalis oleks suurem osa Kuressaare teatri loomingust kohaspetsiifiline. Kaasaegne maailmadramaturgia on väärt mängimist igal pool ja iga publik vajab osasaamist sellest, kuidas teatrikeeles tänapäeva probleeme lahatakse. Kuid igal pool on midagi, mida on võimalik teha ainult selles konkreetses kohas,” tõdes Riina Oruaas.