Kuressaare Linnateatri “Armastuse kirjad” on äärmiselt hästi mängitud väga eluline ja tõene lugu. Peeter Tammearu ja Piret Rauga duetis sünnib kaks suurepärast teatrirolli. Teise klassi lastest saavad alatiseks sõbrad, isegi armastajad, aga nad elavad kogu elu üksteisest mööda. Nende ühisosa on kirjades.

Kui tudengiealine Melissa kirjutab Andrew’le, et põhjus, miks neil midagi välja ei tule, on kirjades, kus luuakse endast hoopis teistsugune pilt, siis jäin mõtlema, et aastakümnete eest tavaline kirjade ja kaartide saatmise tava võib ju olla praeguseks kadunud, kuid virtuaalselt kujundatav identiteet ei erinegi nii väga. Kõik areneb ja juhtub lihtsalt palju kiiremini. Igatahes mõistab vaataja neid kahte inimest: nende elud on üksteisega tihedasti põimunud, kuid pärissidemeid sellest suhtest ei sünni. Kui üks jõuab kohale, on teine just välja läinud. Kui kujundada endale mõlema armastaja portree, selgub, et arvatavasti poleks ka ilma kirjadeta teisiti läinud. Katkisest perest, boheemlase hingega Melissa ja ühtehoidvast, armastavast perest, sihikindel Andrew saavad koos olla eelkõige oma kirjades, milles heidetakse teineteisele ühte ja teist ette, aga milles ka jagatakse oma rõõme ja muresid.

Epistolaarne näidend teeb lavastamisele ameerikalikult ettekirjutusi. Need muudavad mängimise lihtsaks, sest kirju ja kaarte tuleb lugeda, mitte ei pea neid peast tsiteerima. Ometi teeb Piret Rauk väga tugeva rolli. Ta on tabanud ära ühtviisi väikse lapse, teismelise, noore, eri vanuses naise olemuse ja tunded inimese vastu, keda sel naisel on oma elus väga vaja. Kõik teised tulid, olid ja läksid. Andrew jäi. Peeter Tammearu nohiklapse, edasipüüdliku noormehe ja kindlalt karjääri kujundava Andrew märksõna on kirjutamine. See meeldib talle ja muudab ta tugeva(ma)ks. Kõik oli õige kuni episoodideni ajal, mil Andrew’st oli saanud senaator ja Melissa võitles viimast võitlust kõigepealt laste, siis armastuse ja lõpuks iseenda pärast. Isegi selle näidendi tegevuse ajal kõlab uskumatult, et nende armulugu vaid ühe väikese skandaaliga päädis, aga olgu.

Lavastuse aluseks olev näidend räägib naise ja mehe viiskümmend aastat kestnud suhtest. Teineteisele kirjutatud päevikutes avalduvad lootused, unistused, võidud, aga ka pettumused ja kaotused. Ausamalt kui kellelegi teisele öeldakse asju, millest tihtipeale ka väga lähedased inimesed rääkida ei tihka. Andrew on küll enamasti kuulaja, kuid vajaduse korral ütleb temagi.

“Armastuse kirjad” on kahe inimese avaldatud elu. Vaataja tajub põhjuseid ja tagajärgi, näitlejad on tegelaste tunded hoolega lahti harutanud ja loonud seeläbi vanuse- ja kogemusetruu pildi. Ilmekas sissejuhatus juhib tähelepanu, et kirjapakki sirviti koos, teineteisest eraldi. Kirjade lugemise kaudu meenutamine on nostalgiahõnguline – ikka meenuvad päevad, mil kiri saabus. Peale selle lükkas iga uus kiri teist oma sihtidele lähemale.