Sel aastal kinkis Saaremaa vald Eesti riigi sünnipäeval tavapärase vallavanema vastuvõtu asemel kõigile soovijatele tasuta teatrietenduse “Tõll”. Kokku toimus 15 etendust – viis Kuressaare teatris ja kümme erinevates Saaremaa rahvamajades. Kõigi etenduste saalid olid pidulisi ja teatrihuvilisi täis. Millest kirjanik Andrus Kivirähk ja lavastaja Aare Toikka meile jutustasid?

Mina esietendusele ei kiirustanud, sest kõige parema elamuse saab ka teatrirahva jutu järgi teisel-kolmandal etendusel. Siis on lavale toomise pinge jõudnud maha kuluda ja  tükk oma tõelise rütmi kätte saanud. Nii oli mul pilet broneeritud kolmandale etendusele Kuressaare teatrisse ning hiljem veel Salme rahvamajja.  

Esietenduselt tulijate nägudes paistis enim hämmingut. Et siis selline tükk. Mis see tähendab? Tundus, et Kivirähk oli sellesse puistanud nii palju kihte, et arvati – võibolla peaks minema uuesti vaatama. Ühte aga kiitsid kõik – näitlejate võimekust sellises mahus teksti pähe õppida. Minu uudishimu oli laes ning lõpuks istusin ka ise saalis.

Tunnen ära Mari Jürjensi selge ja lummava hääle, mis hakkab laulma iidset Eesti regilaulu maailma loomisest. Põnev, mõtlen, väga põnev. Ja põnev see ongi, sest vaikselt hakkab lahti rulluma kummaline lugu, mida ei saagi ümber jutustada, sest kuidas panna muistendit või pärimuslugu uuesti sõnadesse?

Meenub memme ammune jutt, kuidas kaks ebamaist õekest istuvad oma taevakambrikeses ning lõputu väsimatusega meie elukangast tikivad. Noorem käib vahel maa peal inimeste juures. Tee on raske ja inimeste juures külm, aga inimesed jutustavad raske töö ja karmi eluolu vahele imelisi lootusrikkaid lugusid, mille ta pärast kangastesse tikib. Ühtäkki jõuab mulle kohale, et ma istun saalis koos nende kahe taevase õekesega.

Vaatan nooremat õekest Loviise Kapperit ning imetlen tema tarmukust ja sära, mis selles rollis kuidagi eriti köidab. Ja siis jälgin Piret Rauka ega saa enam aru, kas ta on seesama soe ja asjalik teatrijuht, meie saare oma teletäht Piret, või ongi ta müstiline, tugev ja sirge selgrooga taevane õeke, kes hoolitseb selle eest, et asjad oleksid siin ilmas tikitud nii, nagu olema peavad. Tema tugev ja vankumatu siluett on ühtaegu nii selle etenduse kui ka kõikide esiemade sümbol. Käed väsimatult ketramas, sõltumata sellest, kas käte vahel on päris niit või üksnes mälestus või unistus sellest.

Olles ise pärimuse ja kultuuri sügav austaja, mõtlesin, et ehk on minu vaimustus etendusest erandlik ning palusin heal sõbral oma kogemust jagada. “Etendus oli vaimustav, näitlejatöö peen, meisterlik ja nauditav,“ vastas ta. „Kostüümid ja lavakujundus minimalistlik ja stiilne. Millegipärast nutsin terve etenduse aja, kuigi see ei olnud ju kurb, vaid sügav ja mõtlemapanev.”

Samal ajal kirjutas teine tuttav: “…see supermahlakas huumor, mida Piret Rauk puistas. Nii hea, et sai korralikult naerda!”

Tõesti, isegi kui laval ei juhtunud midagi erakordset, sai nii naerda kui nutta. Mitte keegi ei olnud tõenäoliselt varem mõelnud meie Suurest Tõllust kui ühest suurest töllakast, aga korraga tundus see armas ja loogiline saare nali. Huvitav, kuidas Kivirähk saare huumorit nii hästi tajuda mõistab? Ja siis samas loos räägib ta sõjast ja eluraskustest nii ehedalt ja filtriteta ning lavastaja suudab vaid kahe naisega publikuni tuua terve sõjastseeni. Selle fenomeni võttis Saaremaa Kultuuri juht Tiiu Talvist tabavalt kokku: “Kivirähk ja Toikka on kaks geeniust.” Ma saan ainult nõustuda.

Lisaks heale kirjanikule ja filigraanselt lihtsale, kuid mõjusale lavastajatööle ning kunstnik Liina Undi loovale visuaalilahendusele, püüdis mu kõrv kinni enam kui viis erinevat oskuslikult seatud regilaulu, mis jutustasid maailma loomisest, helletustest, rannarahva elust, merest, katkust, surmast, viisiveeretustest ja unistustest. Hinnatud eesti lavastaja, näitleja ja helilooja Veiko Tubin oli Mari Jürjensi ettekannete abil suutnud uude muusikalisesse vormi võluda selle igatsuse, mis meie vaaremad merd vaadates lauludesse punusid ja vaikselt oma lastele kõrva ümisesid.

Etenduses küsib vanem õde: “Kes see unistab kuusekõrgusest mehest, kes loobib kive? Inimesed unistavad kalasaagist ja küntud põldudest!” Aga ometigi, mida aeg edasi, seda enam jääb vanem õde ka ise lummatuna Tõllu imejuttu kuulama, kuni on sellest viimseni haaratud.

Nad tikivad oma kangastele hiidmehe Tõllu ja hiidnaise Pireti ning ma kujutan ette, kuidas ühes ja teises Saaremaa otsas memmed ja taadid kord neid lugusid vestsid: “Üks mees kandis Tõllu tasku narmast ümber oma kaela kuni surmani”, “teine mees ronis kasepuu abil Tõllu sügavast pimedast taskust välja”, “kolmanda küla mees teadis, et Tõllu käed on soojad ja karedad” ning üks vanaema, kes ootas tormiga oma lainetesse kadunud meremeest koju, sai oma mehe elusalt tagasi ainult tänu Tõllule, ning vägimehe taskus olnud piibu lõhn ei kadunud taadi riietelt enam kunagi.  

Meie aja kohta võiks öelda, et õekesed tikivad jälle punase ja musta niidiga sõda ja surma. Ning hall ja pruun – tavaline igapäevaelu – on praegu pigem tuhm ja topine. Õed ütlevad, et kui hall on topine ja pruun tuhm, siis on aeg, kus sööki pigem napib.

“Luitunud niiti jätkub enamasti mitmeks aastaks,” ohkab etenduses vanem õde.

“Lausa kahju, et Tõll ära suri, temast oleks praegu palju abi,” võtab ta loo kokku.

“Lootus on väga tähtis asi,” nõustuvad mõlemad.