Annikki Aruväli, kultuurinõunik
Saaremaa Teataja, 23. märts 2023
Sel aastal kinkis Saaremaa vald Eesti riigi sünnipäeval tavapärase vallavanema vastuvõtu asemel kõigile soovijatele tasuta teatrietenduse “Tõll”. Kokku toimus 15 etendust – viis Kuressaare teatris ja kümme erinevates Saaremaa rahvamajades. Kõigi etenduste saalid olid pidulisi ja teatrihuvilisi täis. Millest kirjanik Andrus Kivirähk ja lavastaja Aare Toikka meile jutustasid?
Mina esietendusele ei kiirustanud, sest kõige parema elamuse saab ka teatrirahva jutu järgi teisel-kolmandal etendusel. Siis on lavale toomise pinge jõudnud maha kuluda ja tükk oma tõelise rütmi kätte saanud. Nii oli mul pilet broneeritud kolmandale etendusele Kuressaare teatrisse ning hiljem veel Salme rahvamajja.
Esietenduselt tulijate nägudes paistis enim hämmingut. Et siis selline tükk. Mis see tähendab? Tundus, et Kivirähk oli sellesse puistanud nii palju kihte, et arvati – võibolla peaks minema uuesti vaatama. Ühte aga kiitsid kõik – näitlejate võimekust sellises mahus teksti pähe õppida. Minu uudishimu oli laes ning lõpuks istusin ka ise saalis.
Tunnen ära Mari Jürjensi selge ja lummava hääle, mis hakkab laulma iidset Eesti regilaulu maailma loomisest. Põnev, mõtlen, väga põnev. Ja põnev see ongi, sest vaikselt hakkab lahti rulluma kummaline lugu, mida ei saagi ümber jutustada, sest kuidas panna muistendit või pärimuslugu uuesti sõnadesse?
Meenub memme ammune jutt, kuidas kaks ebamaist õekest istuvad oma taevakambrikeses ning lõputu väsimatusega meie elukangast tikivad. Noorem käib vahel maa peal inimeste juures. Tee on raske ja inimeste juures külm, aga inimesed jutustavad raske töö ja karmi eluolu vahele imelisi lootusrikkaid lugusid, mille ta pärast kangastesse tikib. Ühtäkki jõuab mulle kohale, et ma istun saalis koos nende kahe taevase õekesega.
Vaatan nooremat õekest Loviise Kapperit ning imetlen tema tarmukust ja sära, mis selles rollis kuidagi eriti köidab. Ja siis jälgin Piret Rauka ega saa enam aru, kas ta on seesama soe ja asjalik teatrijuht, meie saare oma teletäht Piret, või ongi ta müstiline, tugev ja sirge selgrooga taevane õeke, kes hoolitseb selle eest, et asjad oleksid siin ilmas tikitud nii, nagu olema peavad. Tema tugev ja vankumatu siluett on ühtaegu nii selle etenduse kui ka kõikide esiemade sümbol. Käed väsimatult ketramas, sõltumata sellest, kas käte vahel on päris niit või üksnes mälestus või unistus sellest.
Olles ise pärimuse ja kultuuri sügav austaja, mõtlesin, et ehk on minu vaimustus etendusest erandlik ning palusin heal sõbral oma kogemust jagada. “Etendus oli vaimustav, näitlejatöö peen, meisterlik ja nauditav,“ vastas ta. „Kostüümid ja lavakujundus minimalistlik ja stiilne. Millegipärast nutsin terve etenduse aja, kuigi see ei olnud ju kurb, vaid sügav ja mõtlemapanev.”
Samal ajal kirjutas teine tuttav: “…see supermahlakas huumor, mida Piret Rauk puistas. Nii hea, et sai korralikult naerda!”
Tõesti, isegi kui laval ei juhtunud midagi erakordset, sai nii naerda kui nutta. Mitte keegi ei olnud tõenäoliselt varem mõelnud meie Suurest Tõllust kui ühest suurest töllakast, aga korraga tundus see armas ja loogiline saare nali. Huvitav, kuidas Kivirähk saare huumorit nii hästi tajuda mõistab? Ja siis samas loos räägib ta sõjast ja eluraskustest nii ehedalt ja filtriteta ning lavastaja suudab vaid kahe naisega publikuni tuua terve sõjastseeni. Selle fenomeni võttis Saaremaa Kultuuri juht Tiiu Talvist tabavalt kokku: “Kivirähk ja Toikka on kaks geeniust.” Ma saan ainult nõustuda.
Lisaks heale kirjanikule ja filigraanselt lihtsale, kuid mõjusale lavastajatööle ning kunstnik Liina Undi loovale visuaalilahendusele, püüdis mu kõrv kinni enam kui viis erinevat oskuslikult seatud regilaulu, mis jutustasid maailma loomisest, helletustest, rannarahva elust, merest, katkust, surmast, viisiveeretustest ja unistustest. Hinnatud eesti lavastaja, näitleja ja helilooja Veiko Tubin oli Mari Jürjensi ettekannete abil suutnud uude muusikalisesse vormi võluda selle igatsuse, mis meie vaaremad merd vaadates lauludesse punusid ja vaikselt oma lastele kõrva ümisesid.
Etenduses küsib vanem õde: “Kes see unistab kuusekõrgusest mehest, kes loobib kive? Inimesed unistavad kalasaagist ja küntud põldudest!” Aga ometigi, mida aeg edasi, seda enam jääb vanem õde ka ise lummatuna Tõllu imejuttu kuulama, kuni on sellest viimseni haaratud.
Nad tikivad oma kangastele hiidmehe Tõllu ja hiidnaise Pireti ning ma kujutan ette, kuidas ühes ja teises Saaremaa otsas memmed ja taadid kord neid lugusid vestsid: “Üks mees kandis Tõllu tasku narmast ümber oma kaela kuni surmani”, “teine mees ronis kasepuu abil Tõllu sügavast pimedast taskust välja”, “kolmanda küla mees teadis, et Tõllu käed on soojad ja karedad” ning üks vanaema, kes ootas tormiga oma lainetesse kadunud meremeest koju, sai oma mehe elusalt tagasi ainult tänu Tõllule, ning vägimehe taskus olnud piibu lõhn ei kadunud taadi riietelt enam kunagi.
Meie aja kohta võiks öelda, et õekesed tikivad jälle punase ja musta niidiga sõda ja surma. Ning hall ja pruun – tavaline igapäevaelu – on praegu pigem tuhm ja topine. Õed ütlevad, et kui hall on topine ja pruun tuhm, siis on aeg, kus sööki pigem napib.
“Luitunud niiti jätkub enamasti mitmeks aastaks,” ohkab etenduses vanem õde.
“Lausa kahju, et Tõll ära suri, temast oleks praegu palju abi,” võtab ta loo kokku.
“Lootus on väga tähtis asi,” nõustuvad mõlemad.
- 2023
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999