Ooperipäevade raames etendunud ”Patseba Saaremaal” pakkus elamust nii draama- kui ooperilembidele. Lavastaja Garmen Tabor sidus üheks etenduseks Aino Kallase draama ”Batsheba Saaremaal” ja Põhjamaade Pucciniks nimetatud helilooja Tauno Pylkkäneni samanimelise lühiooperi.

Tuleb tunnistada, et kuigi ma ei julgenud draamale/ooperile “Patseba Saaremaal” väga kõrgeid ootusi panna, üllatas see mind oma konkreetsuse ja lihtsusega. Temaatika – kuigi mitte väga päevakohane – oli mõtlemapanev ning ülesehitus pakkus tavapärastele draama- või ooperietendustele vaheldust.

Etenduse esimesel poolajal kanti ette eestikeelne draama, teisel soomekeelne lühiooper. Kartsin, et äkki on teine poolaeg lihtsalt esimese üks-ühele kopeerimine. Õnneks see nii polnud. Kuigi sisu oli sama, tõi ooper uusi nüansse sisse ning kordagi ei tekkinud tunnet, nagu ei jaksaks jälgida, kuna olen seda kord juba draamaversioonis näinud.

Etenduse jooksul kerkis vaid mõte: kuna umbes pool Linnateatri publikust olid soomlased, siis kas nemad said sisust aru alles ooperit kuulates ja jälgisid esimest poolaega arusaamatuses? Igal juhul oli vähemalt minu jaoks “Patseba Saaremaal” huvitav lahendus pakkuda publikule korraga nii ooperit kui draamat ja seda nii eesti kui soome keeles.

Lugu armastusest ja truudusest

Süžee ise oli järgmine: naine-minia ja ema-ämm ootavad linnast koju noort meest, kelle saatus on määratud mõisahärra kirjaga, lootuses, et see ta 25-aastasest kroonuteenistusest päästab. Kui mees koju jõuab, selgub, et mõisahärra kiri teda vene kroonust sugugi ei päästa ning valla puhkevad kirg, kurbus ja patukahetsus.

Mõisateema võib tänases päevas küll kaugeks jääda, kuid inimloomus ja isiksuste varjuküljed on jäänud samaks. Ema-armastus on ülevam kõigest, minia-ämma suhted pole nii mitmeski peres ka täna kõige soosivamad ja enese heaolu nimel ollakse tihti nõus teist inimest ohverdama. Just inimlikkuse esiletoomine oli draama/ooperi “Patseba Saaremaal” puhul see, mis meelde jäi.

Näitlejatöös ei olnud minu jaoks küll üht säravat tähte, kuid ütleksin, et kõik olid üsna sarnase hea tasemega. Kuigi tunnistan, et esimene poolaeg ehk draamapool oli tugevam kui ooper. Viimase puhul ei pääsenud valla puhkenud emotsioonid nii tõetruult esile kui draama puhul. Samuti ei pannud perepoeg Siimu ja ta naise Riina kirg selle suurusesse uskuma.

Kõige sügavama mulje jätsid mulle draamanäitlejate Leila Sääliku kehastatud ema, kel “kuus häda, seitsmes surm” ja Piret Rauk minia-naise Riina rollis. Linnateatri etenduses lõid kaasa ka Eesti Draamateatri ja Ugala näitlejad ning Rahvusooper Estonia solistid.

Lavakujundus oli etenduse puhul lihtne. Ei midagi ülepingutatut, kuid samas polnud ka midagi väga meeldejäävat.

Üldiselt tuleb aga öelda, et kaksiketendus läks kohe algusest peale dramaatiliselt käima ning kandis välja kuni lõpuni. Huvitav mõte!