Veiko Märka
SIRP, 28. august 2015
Lavakooli diplomilavastus „Ekke Moor“ rabab oma teatraalsuse, uljuse ja julgusega – raamatutekstist on saanud ekspressiivne vaatemäng.
Juba esimene fraas „Ekke Moor, lähme naistesse!“ annab võtme lavastuse mängulusti ning eelduslike kriteeriumide pea peale pööramise mõistmiseks. Nimitegelase elutõe lahtiste allikate otsingud võtavad otsekohe põneva ja etteaimamatu suuna. (Ometi olin värskelt kunagi loetud romaani uuesti läbi sirvinud ning näinud Saueaugul ka „Ingelandi”.) Tegu pole niivõrd dramatiseeringu, vaid suveräänse teatrilavastusega: kord on Gailit peal ja Toikka all, kord jälle vastupidi.
Lavastuse alapealkirjas esinev sõna „valitud“ väärib igatahes rõhutamist.Teatraalsed efektid domineerivad lavastuses algmaterjali narratiivi üle, ehkki viimasestki peetakse üldiselt kinni. Lisaks pakutakse aeg-ajalt ootamatuid võõritusefekte, näiteks Ekke lohutamine: „Sõber, ära karda. Kesk viimast vaatust ju ei surda.“Nõnda mõjub „Ekke Moor“ algtekstiga võrreldes otsekui kiirendist läbi käinud elementaarosakeste voog. Vikipeedia järgi on selle seadme peamine ülesanne tuvastada ülisuure energiani kiirendatud laetud osakeste kokkupõrkel tekkivaid senitundmatuid osakesi. Lavastaja on Gailiti teose osakesed nii positiivselt laadinud kui ka ülisuure energiani kiirendanud, mistõttu tuvastab vaataja tõepoolest aina uusi senitundmatuid osakesi.
Nagu kavalehel kirjas, ei lähtunud Toikka ei dramatiseerija ega lavastajana mitte romaanist, vaid tema käsutuses olnud tudengite koosluse karakterikujundamise võimekusest. Markus Habakukk mustlase pealtnäha üdini tobeda hobusena, Saara Nüganen eksalteeritud süütu neitsi Eetsa Jörsina, Liisa Saaremäel poolenisti armastusest ja poolenisti tigedusest koosneva Neenuna (eriti näidendi finaalis), Ester Kuntu looduslapselikult jõulise ja kirka Lassina, Risto Vaidla kraavihallide kuninga, kuid armastuses hädavarese Aleksandrina – kõigisse neisse ja veel mõnedesse rollidesse oli nii sügavalt sisse elatud ja need nii peensusteni viimistletud, et sööbivad pikaks ajaks mällu. Lavakooli diplomietenduse kohta peadpööritavalt võimsad sooloetteasted oli lavastuse teine suur üllatus.
Ekke ise (Karmo Nigula) oli otsija ja mõtestajana muule seltskonnale vastukaaluks. Võiks öelda: ta oli must-valge visionäär värvika tobedate karja keskel, ehkki temalgi oli oma hiilgav soolonumber ususekti jutlustajana „pattude lunastamise suurt lusti“pakkudes.
„Su silmad pole kurvad, kuid nad on udused,“ ütleb isa Uutšö talle. Ekke eesmärk kogu kodust äraoleku seitsme aasta kestel pole olnud mitte rõõmsad, vaid selged silmad – erinevalt suuremast osast teistest osalistest, eelkõige muidugi usulahu liikmetest. Aga ka lapi neiust Lassist, kellele õnn tähendab senitundmatu eseme, kella peatumatut tiksumist. Või mustlasperest, kellel see peitub hobuseostja eriti alatus tüssamises. Õnne valemid on „Ekke Mooris“ hämmastavalt erisugused. Õnnele võib vastu minna ka kõigest hingest vastu puigeldes, nagu teeb seda mäluaugus abiellunud Aleksander: „Sõna on sõna. Isegi siis, kui Aleksander ei mäleta, et on sõna andnud.“ Ja õnn võib olla isegi ainult minevikus elamine, nagu hulluks läinud endisele madrusele Aat Elmele.
Erilist emotsionaalset mõju pakub Lauli Otsari Eneken, kerjus õnnemiraažide keskel. Kui isegi Neenule jätkub sedavõrd õnne, et saab veel enne surma poja roovikuga läbi nahutada, siis temale mitte. Tema värv on ainult must.
Lihtne, kuid efektne lavastuslik võte – toppida stseenis mitte osalevad näitlejad selle servas asuvatesse kastidesse – võimaldas stseenide vahel saada läbi peaaegu olematu ajakuluga. See tõstis tempot veelgi. Puhta kineetilisuse osakaal kasvas mõtestatud tegevusega võrreldes puhuti isegi häirivalt suureks, näiteks kraavihallide ja põhjapõtrade kaklusstseenides, aga ka siis, kui Enekeni isa Ekket peksab. Seejuures: rõhutatult tinglik teatraalsus ning äärmiselt intensiivne kehakeel ongi kujunenud XXVII lennu omapäraks. Ka Shakespeare’i „Tormi“ samuti õnnestunud lavastuses määrasid just need üldmulje.
Lavatekstis polnud võrreldes romaaniga mitte ainult rõhkusid ümber paigutatud, vaid tehtud ka sisulisi muutusi. Mõned neist, näiteks Enekeni igatsetud paberingli asendamine tuulekellaga või Ekke monoloogi Enekenist esitamine Pille Riini asemel Eetsa Jörsile jäid arusaamatuks, kuid ei häirinud. Seevastu Ekke näitlejatriumfi põhjustanud näidendi „Rasputin“ asendamine „Peer Gyntiga“ suisa eksitab, sest Ekke mäss laval tuleneb ju näidendi äärmisest primitiivsusest, mida Ibsenile kuidagi ette heita ei saa.
Kui võrrelda „Ekke Moori“ sama romaani põhjal instseneeritud ja lavastatud „Ingelandiga“ Saueaugu teatritalus, siis on erinevused kolossaalsed. Sama edukalt võiks võrrelda „Viimset reliikviat“ Rein Marani loodusdokkidega. „Ingelandi“ dramatiseerija Tõnu Õnnepalu oli võtnud romaani sündmustiku, teinud selle konfliktsematest stseenidest palju, kuid põgusaid väljavõtteid ning need lavapiltideks markeerinud. Jada oli selge ja konkreetne, vägagi gailitlik, kuid hõre ning üllatustevaene.
Ma ei tea, kui rasket ja valusat sisevõitlust tuli endaga pidada Toikkal, et jätta instseneeringust välja raamatu kõige haaravamad, atraktiivsemad ja värvikamate karakteritega novellid, kus Ekke töötab tööhullu praosti juures sulasena ning on peipsivenelaste külas poepidaja. Aga välja jäetud need on ning keskse idee maksvuselepääsuks on see kasuks tulnud, sest see, mis alles on jäänud, määrab Ekke tee silmade selgimiseni tunduvalt täpsemalt ja otsesemalt. Laiahaardelisusele oli eelistatud keskseid teemasid, Ekke eneseotsingute kõrval ka teiste võtmetegelaste (Pille Riin, Aleksander, Lassi, Eetsa, Jürga) äärmiselt mitmekesise motivatsiooni ja edukusmääraga õnneotsingud. Ja nagu eespool öeldud, jätkub suurepäraseid osatäitmisi, erutavaid konflikte, naeru ja pisaraid, teravmeelseid lavastajaleide ikkagi tüki algusest lõpuni.
Leidus ka märkimisväärseid sarnasusi „Ingelandiga“. Näiteks Ekke ja külaheidik Pille Riini dialoogi asetamine üheks keskseks stseeniks. Ning ka Ekke pojad (Kaspar Velberg ja Karl Laumets) oma kasvatamatuse ja ebaviisakusega olid lausa kaksikud. Kui võrrelda näitlejatöid, siis kogumõjus ei saa neljakesi üheteistkümne vastu kohe kuidagi. Seejuures: Tõnu Oja praostina ja peipsivenelasest joodikuna (rollid, mis raamatus puuduvad) ei jäänud kuidagi lavakate töö varju. Ka Külli Teetamme Eneken mõjus siiramalt, lihtsamalt ja armsamalt kui Lauli Otsar samas osas, sest viimane oli liiga intelligentne ja külm. Erinevalt staatilisest „Ingelandist“, kus peategelase hingelised murrangud jäid tajumatuks, olid need „Ekke Mooris“ tuntavad. Eriti Lapimaa stseenis, kus Ekke pilk selgelt teisenes. See on lavastuse peamine voorus.
Saksa okupatsiooni aegu (1941) esmailmunud „Ekke Mooris“ on Gailit kasutanud kõige elementaarsemaid natsipropaganda reegleid: siin on organiseeriv kõrgem põhjavaim ja alaminimestest slaavlased. Siin on üksikisiku (juhi) vastandumine kuulekale massile. Siin on naise tingimusteta pühendumine lapsele ja kodule, samal ajal kui mees „sõjaretkel“ viibib. „Mida sa kardad?“ küsib Lassi. „Kahtlust,“ vastab Ekke. Jäägitult ustav parteisõdur kahelda ei tohi. Lavakooli diplomitöös pole propagandast jälgegi, mistõttu ei saa lavastust kviteerida hüüdega „Sieg Heil!“, vaid hoopis „Tschüss!“.
- 2024Loomingulise juhi konkurss Kes päästab isa Welshi hinge? ARVUSTUS | Miks eestlased iirlasi armastavad? Surnuid ei tasu karta, nad on meie üle rõõmsad VIDEO ⟩ Uus teatritükk räägib inimsuhetest, mis ajast aega on teravad, valusad, lähedased Kuressaare teatris jõuab publiku ette Üllar Saaremäe uuslavastus Ilmatu suur, aga kammerlik saatusetikand ARVUSTUS | Kõik näidendid räägivad armastusest
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale ‘Külma supi’ VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele LASTEGA TEATRISSE ⟩ Kuressaare teater toob lavale tuntud lasteloo “Sööbik ja Pisik” Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. “Lea” lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli “Lea” võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus “Lea” paneb mõtlema Lavastus “Lea” on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest “LEA”: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli “Lea” tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli “Lea” Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999