Enn Siimer
SIRP, 12. veebruar 2009
Yasmina Reza, „Tapatöö jumal”, prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja Jaak Allik, kunstnik Jaak Vaus. Mängivad Kersti Kreismann, Piret Rauk, Jüri Aarma ja Sulev Teppart. Esietendus Kuressaare Linnateatris 5. X 2008.
Kassa täitmisele on mõeldud ju kogu aeg, hoopis tõsisemalt võib-olla viimased paarkümmend aastat. Mõned teatrid ja projektitrupid on läinud looritamata kommertsi peale ja heal juhul saavutanud populaarsuse publiku hulgas. Ilmekaks näiteks on siin vana Baskini teater. Kas võime temaga pahandada, kui saalid on täis, publik rahul ning näitlejadki naudivad enamasti tormilist vastuvõttu?
Teised proovivad ühitada kommertsi kõrge kunstiga repertuaari tasakaalustamise kaudu. Ikka nii, et üks hea suure lava kommertstükk annab võimaluse paariks tõsiseks lavastuseks nii suures kui väikeses saalis. Seda on proovinud suuremal või vähemal määral kõik riigiteatrid peale Tallinna Linnateatri, mis ei vajagi kommertsi oma niigi täis saalide kõrvale. Tasakaalustatud repertuaari juures saab aga põhiküsimuseks, kuivõrd need kunstitaotluslikud lavastused tegelikult õnnestuvad, sest õnnestunud hea lavastus toob endaga kaasa ka publiku, keskpärane aga mitte. Selles suhtes näib edu saatvat Pärnu Endlat ja Rakvere teatrit, Ugala aga näib komistavat juba mitu hooaega järjest. Nüüd on raha kirves läinud veelgi karmimaks ja juba levivadki jutud, et ükski riigiteater ei saa enam lubada midagi muud peale kommertsi.
Kui tegu oleks säravas esituses hea kommertsiga, on asi veel talutav. Siis ei hakka publik nina krimpsutama ning tavaliselt jätab see ka näitlejatele piisavalt loomingulisi võimalusi. Elus ei lähe aga kõik nii nagu kavandatud ning suurepärased plaanid ei õnnestu kaugeltki mitte alati. Kehv kommerts ja veniv esitus viib aga kõik, nii publiku, raha kui ka usalduse. Samas tundub mulle, et riigiteatridki võiksid üht-teist õppida ka väike- ja projektiteatrite praktikast. Viimased on palju vabamad uute võimaluste katsetamisel ja ka igasuguste külaliste kaasamisel. Veel mõned aastad tagasi praktiseeriti ka riigiteatrites hoopis rohkem võimekate külalisnäitlejate kutsumist. Kas neid nimekaid tippnäitlejaid osati alati vajalikul määral „välja mängida”, on omaette küsimus. Võib arvata, et nüüd ollakse reklaamistrateegias märksa targemad.
Näib, et praegu ollakse rohkem hädas oma koosseisulistele näitlejatele töö kindlustamisega. Vaadake ringi! Väikese koosseisuga teatrid on siin varmad oma eeliseid kasutama. Neil puudub ka paine ja vastutuskramp igapäevase saali ja plaani täitmise ees. Head kunsti, seda enam aga head, nauditavat lavastust iseloomustab eriline kergus, elegants. Elegants – mäletate Väikest Vipperit, Jaan Krossi novelli kangelast – tekib vaid seal, kus tööprotsessis puudub kramp ja pingutus, kus kogu trupp vaimustub koosmängimisest. Kuid vaimustus ei saa tekkida, kui pole rikkalikku algmaterjali ja võimekat juhti, kes annab koosmängimisele innustava kammertooni. Pean tunnistama, et pole juba ammu teatris etendust sedavõrd suure kaasaelamisega nautinud nagu seekord, vaadates ühe pisikese ja vaese teatri etendust. Vaese selles mõttes, et palgal on seal tinglikult vaid poolteist inimest. Jutt on Kuressaare Linnateatri etendusest „Tapatöö jumal”. Teatrisse minnes piinas mindki kahtluseuss – mida see Allik nüüd Kuressaares teinud on? Teatril endal tänast majandusolukorda arvestades sent surmale võlgu. Ja nüüd võetakse veel kavva Yasmina Reza, kuuldavasti elitaarse autori tükk. Oli küll kuulda, et kaasa teevad Kersti Kreismann, Sulev Teppart, Piret Rauk ja Jüri Aarma, kuid et just nemad on kogu lavastuse õnnestumise „peasüüdlased”, saan tunnistada alles nüüd.
Mida me siis nägime? Mis tegi etenduse nii elamuslikuks ja nauditavaks? Lihtne öelda – näitlejate mäng! Kuid nii see just oligi! Näitlejate suurepärase mängu kaudu avanes inimsuhete maailma nüansirikkus, selle avatud ja varjatud külgede pidev vaheldumine. Ma ei tea, kas on alati vaja olla Kersti Kreismanni tasemel näitleja, et ka lihtlabase repliigi, nagu näiteks „Kas soovite veel kohvi?” taga suudaks vaataja aimata korraga nii näilise üleolekuga varjutatud ebakindlust kui ka üleolevat suhtumist oma mehesse. Kreismann aga mängis niimoodi, balansseerides avatud ja varjatud suhete pingeväljas rolli algusest lõpuni. Ja kindlasti ka teised, kuigi võib-olla mitte nii järjekindlalt. Kui näeme Piret Rauka langetatud päi istumas, siis on selles tema kangelase pinguli hoiak, mis reedab allasurutud naist ja ema, kes läheb sisimas ilma mingi välise märgita põlema, kui naabrimees jätab kodustatud looma tänavale. Kui Jüri Aarma kõneleb mobiiliga oma firma käekäigust, siis näeme tema kangelases ka julma ükskõiksust nii oma naise kui poja vastu. Allasurutud muiged, kiirpilgud ühele või teisele räägivad rohkem nende kangelastest kui sõnad, mis pärinevad dramaturgilt. Sulev Tepparti kangelane näib siin esialgu kõige sümpaatsem, kuid inimsuhete suhtes paljaks roogitakse temagi. Kuid see, mis lavastuses köitis, polnud ainuüksi näitlejate võrratu mäng. Ka kogu lavastuse partituur, suhete ja pingete vaheldumine, lavakangelaste tõmbumised ja tõukumised, oli hästi tasakaalus.
Mulle näib, et seda näidendit oleks saanud lavastada sotsiaalselt märksa teravamalt. Kas või pealkirjast lähtuvalt. Muidu nii terava ühiskondliku närviga Allik on siin oma sotsiaalsuse tagaplaanile surunud ja teinud panuse näitlejate mängule. Õigustatult. Nautis publik, nautisid ka näitlejad. Etenduses oli elegantsi. * * * Huvitav asi selle teatriga. Või on nii igasuguse hea kunstiga. Kord valmis mõeldud valem võib kiiresti muutuda omaenda vastandiks. Yasmina Reza näidendeid on meil lavastatud päris mitmeid. Kindlasti on ta väga hea ja terava tänapäevatunnetusega dramaturg. Vaadanud ära Kuressaare teatri lavastuse, tundub kohe, et voh! Head näitlejad saavad heas näidendis kokku ja teevad hea lavastajakäe all imet. Nii ongi. Kuid kohe läheb mõte ühe teise sama autori hiljutise lavastuse peale, kus ei mänginud sugugi mitte vähem võimekad ja andekad näitlejad samuti korralikus lavastuses, kuid võta näpust. Kõik vajus kuidagi laiali, polnud mõtet, traagikat ega naljagi. Võib-olla on asi hoopis teatris. Institutsioonis. Kui tegemist on traditsioonilise riigiteatriga, siis suhtuvad näitlejad-lavastajad oma töösse rahuliku enesestmõistetavusega. Kui aga on tegemist institutsiooniga, mis peab oma eksistentsi eest päevast päeva võitlust pidama, on asi teine. Võib-olla ongi see põhjus, miks vaimustume-üllatume uutest teatrinähtustest, nagu seda on Võru teater, või siis ka selline vormiliselt poolteater nagu Kuressaare Linnateater. Kuid ega seegi tõde ole absoluutne.
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999