Maarja Helena Meriste
Blogi, 18. veebruar 2014
Kui muidu tundub ikka, et pea kogu “hea teater” on Tallinnas, siis Kuressaare Linnateater on – rohkem või vähemteadlikult – võtnud ennastohverdava tasakaalustaja rolli, näidates end kiuslikult vähe pealinnas ja Tartus üldse mitte. Nii on ta “sõnaõigus” paljude teatrientusiastide jaoks paratamatult teadvustamata, kuigi ei tohiks. Just sellise sedastuseni viis mind 10. veebruaril Tallinnas (!) Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis nähtu.
Õigupoolest ei nõua just iga etendus endaga koosolemist rohkem kui mõne tunni (etenduse enda aja, kui sedagi…). “Armastuse kirjadega” oli mul veel mitu päeva põhjalikult tegelemist: etendusest jäi sisse justkui mingi nihestatuse tunne, mingi lahendamatus, mis erutas ja häiris, nõudis veel järelemõtlemist- ja tunnetamist, sõlmede lahtiharutamist. Esitan senised uurimistulemused.
“Armastuse kirjad” on epistolaardraama. Praegune Eesti teatrirepertuaar on üldse silmapaistvalt kiriromantikalembeline – olgu nimetatud näiteks Rakvere Teatri “Lahuselu”, Vanemuise “Hea põhjatuule vastu” ja Draamateatris värskelt esietendunud “Vennas”. Kirjad ja draama on üsna oksümorooniline paar. Näitleja kohalolu laval kujutab tegelase siin-ja-praegu olemist-kõnelemist, kirjandatud mõte seevastu valmib ja edastub ajalise ja ruumilise distantsiga olevikuhetkest.
Lavastuse välisilme on rõhutatult minimalistlik, keskendades vaataja pilgu ainsale olulisele selles loos: tegelasele. Täpsemalt – kahes peategelases, Melissas ja Andrews elavale loole, mis välisilmale nähtamatu: oli ka tegelaste välimus ju demonstratiivselt väheütlev, must-valge-hall.
Tammearu lavastus sünteesib sellest vahetust ja vahendatust õige mitmekihilise ja salakavala koega kanga. Näidendi struktuur on lihtsamast lihtsam: kaks tegelast loevad kordamööda ette teineteisele kirjutatud kirju. Kirjavahetus vältab viis kümnendit ja iga kirja esitatakse oleviku seisukohalt. Kirju pigem kõneldakse, kui loetakse ette – emotsionaalselt, hetkeselavalt, särtsakalt ja humoorikalt, teadmatuses tulevikust. Kuid meie, publik, juba teame. Et me oleme vaatama tulnud kiridraamat, kus suur armastus realiseerub algusest lõpuni kirjasõnas, ent mitte sellevälises maailmas. See eelteadmine hinges, ei saa ühegi nalja peale ennastunustavalt naerda; ühelegi lootushetkele täielikult anduda, sest oleme pidevalt teadlikud sellest valusast “agast”.
Kirisuhtlus teatrilaval osutab teravalt selle suhtlusviisi väljajättelisusele. Partnerit kuulatakse tähelepanelikult ja tundlikult – järeldub näitlejate detailitäpsest miimika- ja kehakeelest – ent sellele vastav kiri justkui räägiks mööda, ei kajastaks täpselt seda, mida oleks arvanud tegelast öelda tahtvat siis, kui ta kirja esimest korda luges. Kirjavormis mõtte siirus on ikka poeetilisem ja ettevalmistatum kui tegelik vahetu dialoog, kus on tihtipeale järelemõtlemisaega liiga vähe, et kallutada öeldu ja öeldakavatsetu vahekord viimase kasuks. Nii vajuvad vastukajata hämarusse nii mõnigi valus hõige, millele partner kas ei julgenud, osanud või hoopiski unustas reageerida. Ja kuigi kirjavahetus kulgeb väliselt sujuvalt edasi, jääb mõnigi mure vaatja hinge kondama, näiteks lausejupp Melissalt (Piret Rauk), mis vihjas kasuisa ebatervele huvile tema suhtes.
Kuid ehk peitubki just selles kiriarmastuse valus, ent kaunis omapära? Et rohkem kui sõnasõnaline nõuanne toetab inimest teadmine et on keegi, kes on oma varjatud viisil kogu aeg olemas, kohal – ja selle kohaloleku kinnituseks need ikka ja jälle just sinu postkasti poetuvad killud tema hingest? Ka teose pealkirja tõlkimine “Armastuse kirjadeks” “Armastuskirjade” asemel muudab teemakohaselt tähendusrõhku: “armastuskirjad” on armastusest kõnelevad kirjad, “armastuse kirjad” siis armastuse poolt kirjutatud kirjad? Tõepoolest, Melissa ja Andrew’ kirjad ei nõreta just sõnasõnalistest armuavaldustest, armastusest kõneleb hoopis asjaolu, et selline kirjavahetus üldse olemas on.
“Armastuse kirjad” tuletas meelde, et teatriga tuleb ettevaatlik olla – ka näilises lihtsuses võib etendus anda rohkem, kui kohe kanda-lahendada jõuaks. Aga, mis seal salata – just sellisel kombel fiktsioonist reaalsusesse ülekanduv ärgitab mõtlema-tundma kaugemale ja sügavamalt. Ja nii saab ehk paremaks inimesekski.
- 2024Surnuid ei tasu karta, nad on meie üle rõõmsad VIDEO ⟩ Uus teatritükk räägib inimsuhetest, mis ajast aega on teravad, valusad, lähedased Kuressaare teatris jõuab publiku ette Üllar Saaremäe uuslavastus Ilmatu suur, aga kammerlik saatusetikand Konkurss SA Kuressaare Teater teatrijuhi ametikohale (juhatuse liige) ARVUSTUS | Kõik näidendid räägivad armastusest
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale ‘Külma supi’ VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele LASTEGA TEATRISSE ⟩ Kuressaare teater toob lavale tuntud lasteloo “Sööbik ja Pisik” Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. “Lea” lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli “Lea” võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus “Lea” paneb mõtlema Lavastus “Lea” on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest “LEA”: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli “Lea” tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli “Lea” Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999