Svea Aavik

MEIE MAA, 18. juuni 2007

Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö

Kuressaare Linnateatri dramaturg Garmen Tabor vaba hetke eriti ei leia. Ikka on käed-jalad tööd täis. Tuntud ja tunnustatud näitlejanna, kes muudki olulist tööd teatri heaks ära ei põlga, on otsekui taeva kingitus ülipisikeses linnateatri koosseisus.

Mida teete linnateatris praegu, kui etendusi ei toimu?
Põhiliselt tegeleme suve ja sügisega. Töös on “Reigi õpetaja” Aare Toikka lavastajakäe all. Taas etendub Muhu Muuseumi Koguva Toomal J. Smuuli loomingule toetuv “Kirjad emale”, mille taastusproovidega praegu tegelen. Mõlema suveprojekti kohtade arv on piiratud, seega soovitan varakult piletid ära osta. Parem varblane peos kui tuvi katusel!

Jätkub töö “Loomaaialooga”, mis esietendub septembris Tartus “Draama 2007” võistlusprogrammis ja seejärel Kuressaares. Esietenduse edasilükkumine tulenes mitmetest põhjustest. Rahvusvahelise teatripäeva ja Eesti Teatriliidu 2006. aasta auhinnagala korraldamine võttis küllaltki suure jao ajast ja jõust. Meie selle talve “suurprojekt”! Ja see läks meil korda. Teine põhjus on seotud kindlasti ka sellega, et Aleksei Turovski on väga hõivatud inimene, aga loost väga huvitatud.
“Loomaaialoo” põhitöö ja proovid said kevadel tehtud, aga teatrisuvi tuli lenneldes peale. Loodetavasti on sügis esietenduste poolest seda tihedam.

Augustis alustab proove Mart Kampus Margareta Garpe näidendiga “Limbo”. Lugu räägib sõltuvussuhetest. Inimene võib sõltuvusse sattuda alkoholist, tubakast, uimastitest, aga ka armastusest, tööst või unistustest. Tegevus toimub ühel saarel asuvas anonüümses sanatoorses raviasutuses. Kaasa teevad Janek Sarapson, Garmen Tabor, Marika Vaarik, Terje Pennie jt.

Mida dramaturgi amet õieti tähendab?
Dramaturgi esmane töö on leida lugusid-näitemänge, mis pakuksid huvi nii teatrile kui publikule ja leitud lugusid pakkuda lavastajatele. ENA-ga (Eesti Näitemängu Agentuur) suhtlemine, mis puudutab autoriõigusi, kontaktid kirjanikega, tõlkijate leidmine, kavalehtede koostamine jne. Ka ise kirjutamine või dramatiseerimine. See viimane on praegu minu puhul natuke tagaplaanile jäänud, sest tegelda tuleb veel hulga administreerivate küsimustega. Ja last, but not least (tagatipuks – toim) olen ma näitleja, kes aeg-ajalt uurib lavastaja karme radu.

Meie olukord võrreldes teiste teatritega on tavatu. Vahel on mul tunne, et me loome enesele märkamata mingit uut teatritegemise ja -juhtimise moodust. See on meie õnn ja raskus. Ajamärk? Kuis ühendada looming ja ärimaailm, et need võiksid harmooniliselt toimida nagu taevas ja maa. Mõtted ja teod toimivad tänapäevale ja tulevikule vastavalt, aga rahastamine on ikka ühes teises ajas ja see aeg puudutab natuke ka kohalikku teatritraditsiooni suhtumist. Kusagil alateadvuses on harjutud, et teater on ainult üks meelelahutus, mida võib vähese raha eest endale lubada ning mida tehakse entusiasmist ja tasuta. Kutselise teatri olemasolu ja eesmärgid on siiski keerulisemad ja ka kulukamad. Need ei ole sellised otsesed asjad, mida kohe näha oleks. Nagu aednikud, kes valmistavad ette kasvupinna, valivad väärtuslikud seemned ja õige aja, mil seeme mulda panna. Teatris on väga palju sellist tööd, mis jääb silmale nähtamatuks.
Meie põhihäda on oma trupi puudumine. Sügisel tuleb siia lavastama Mart Kampus. Kaasa teevad vabakutselised näitlejad – see tähendab, et nad on tööl mitmes teatris. Ja see logistika – leida mängimise aegu, prooviaegu, et nad siia saaksid tulla ja kus nad siin elama panna – on meeletu puslemäng. Kui meil oleks oma trupp, ei oleks probleem nii suur.

Et teater on ka selline meretagune, kas sellel on mingi teistsugune hingus küljes või pole vahet?
Karge mere hingus. Soolane ja kosutav. Igal teatril on oma lõhn ja heli. Mitte üheski teises teatris ei saa kuulata lavatornist kostvat võimsat tuulte ja tormi sümfooniat. Selles on koos nii vabadus kui vangla.
Et see on saarel asuv teater – on ju unikaalne. Tal on loomulikult geograafiline eripära, see on ka mõnes mõttes eelis teiste teatritega võrreldes. Kuressaare Linnateatrit ei peaks võtma ainult Saaremaa teatrina. Ta võiks oma ülesandeid täita kui Lääne-Eesti ja saarte teater, hoolt kanda selle regiooni kultuuri hoidmise ja kasvamise eest. Aga see on üks suurem eesmärk ja ka poliitika.

Üks siht koosneb siiski paljudest väikestest, mis hoiavad elu tasakaalu ja harmooniat. Et teater eesti teatripildile saaks ja seal püsiks, on veel palju pingutada, aga ots on juba lahti tehtud. Et me saaksime oma tükke näidata ka mujal Eestis. Näiteks seesama võimalus draamafestivalil osaleda on väga tähtis.

Ka teatripidu oli tähtis. Et ETV salvestab me suvetükid, on vajalik. Sügiseks on planeeritud külalisetendused Eesti Draamateatris.
Ja muidugi ei pääse me nende toimetamiste puhul mööda rahajutust. Saaliüürid ja transport on kulukad, aga see pole raisatud raha. Ja õnneks on meil usaldusväärne direktor Aarne Mägi, kes oskab rahaga ümber käia.
Kui meie loominguline tegevus annab juba lootust, on leidnud selle lühikese aja jooksul ka tunnustust ja tekitab ootusi, siis rahaline taust pole teiste teatritega konkurentsivõimeline. Linn ja ministeerium on meisse küll väga soosivalt suhtunud, aga sellest üksi ei piisa. Niisiis otsib teater ka sponsoreid ja koostööpartnereid erasektorist.

Kas siinne teater peaks nii dramaturgilises mõttes ja ka inimeste leidmise osas Saaremaalt välja kasvama?
See on siiani meie alus. Materjali otsime ikka esmalt siinsete või lähiümbruse autorite loomingust. Aga ainult Saaremaa jõududega me siiski välja ei tule. See on selge. Nõnda on ka näitetrupi valikuga. Sest selline teater on siin juba olemas.

Rahvateater?
Jah. See on kohapealsete jõududega olemas. Palju on ju räägitud ka nende kahe – kutselise ja asjaarmastusliku teatri ühtesulatamisest.

Mis sellest saab?
Seda me teeme kogu aeg. Neid inimesi, keda võimalik, kasutame kogu aeg. Aga see sulandumine ei käi niimoodi kärtsti. Kutseline teater tähendab ka seda, et teater ongi nende inimeste ainuke kutsumus ja amet üheaegselt.

Mida saarlane tahab teatris näha?
Ma arvan, et seal ei ole suurt erinevust sellest, mida tahab mandriinimene. Aga loomulikult on südantsoojendav see, mis on lähedane, mis on oma. Näiteks Jüri Tuuliku Abruka-lugu, mis rahvateatriga sai tehtud. Väga loodan, et meie koostöö jätkub ja üht-teist oleme ka juba arutanud.

Mis teid siia Kuressaarde ikkagi tõmbas?
Uudishimu. Võimalus õppida ja end proovile panna minu jaoks uutes rollides, nagu lavastaja või dramaturg. Praeguste tegijate jaoks on see siiski uus algus ja risk. Ja ma pole kunagi lihtsaid ja mugavaid valikuid teinud.

Ja peavari on”¦
“¦teatris. Aga kuna üha enam pean olema järjest kohapeal, siis tegelikult oleks vaja, et see elamine oleks kusagil mujal kui teatris. Nõnda elada on päris pingeline, sest sa oled iga hetk kättesaadav, ka iseendale. Lõpuks ei suudagi enam vahet teha, millal on sinu enda aeg. Mu abikaasa tuletab vahel meelde, et pean oma “fanaatilist alget” pisut taltsutama ja enda peale ka mõtlema.

Teie oma pere elab ju Tallinnas. Kas järgmise hooaja olete tõesti ikka veel siin?
Esialgu sõlmisin teatriga lepingu selle aasta lõpuni, aga plaanid on küll seotud juba järgmise hooaja lõpuni. Kõik selgub tegevuse käigus. Mu perekond on väga toetav ja kannatlik mu tegemiste suhtes.
Ja ega teatril ka kerge olukord ole. Palju on toetajaid, aga alati, kus midagi sünnib, on palju ka nn heasoovlikke inimesi, kes armsasti küsivad: “No kaua te niimoodi vastu peate?”

Mida selle vastu teha saab?
Lõuad pidada ja edasi teenida, nagu Švejk ütles. Tuleb säilitada rahu. Tasakaal on üks tähtsamaid asju.

Kust te oma rahu ja tasakaalu saate?
Inimestest, loodusest, perekonnast, lastest, merest. Ühel õhtupoolikul oli jälle tööpäev Kuressaares märkamatult pikale veninud. Otsustasin lihtsalt jalutama minna. Mulle tundus, et kaunimat sirelilinna kui Kuressaare Eestis pole. Ja väikelinnale omane vaikus. Tunnen seda oma lapsepõlvekodust Rakverest. Kevadine vaikus enne suvist tormlemist.

Kas millalgi päriselt ka puhkate?
Juunikuus on ametlik puhkus – ma sõidan Prahasse, kus toimub teatrikunstnike kvatriennaal – üle kahe aasta toimuv üritus, väga põnev asi! Rahvusvaheline näitus, kus teatrikunstnikud näitavad lavakujundusi, seal toimuvad ka õpikojad, konverentsid. Eestit esindab sel aastal teatrikunstnik Ene-Liis Semper.
Päris puhkus on minu jaoks siis, kui saan end teatrist vähemalt kuuks ajaks välja lülitada ja suvilas mere ääres logeleda. Niisugune luksus juhtus vist küll viimati kümme aastat tagasi.

Aprilli lõpus käisite VAT Teatri ja linnateatri ühistööga “Väike merineitsi” Novgorodi teatrifestivalil. Mis meelde jäi?
Eks VAT Teatri reitingud on seal juba varemgi kõrged olnud.
Novgorod on vana vene demokraatia häll, kus veetšel tuli rahvas kokku ja ütles, mis ta asjast arvas. Ja ehk oli kuidagi sümboolne, et samal ajal, kui me seal olime, suri Boriss Jeltsin. Venemaad oli kuidagi kurb vaadata. Minu isa ütles ikka, et riigi heaolu ja elujärg paistab välja teedest. Kas tal on jõudu ja tahtmist hoolitseda oma teede eest.
Ja turg – sa näed, kes müüb, kes ostab, mida müüb, kuidas müüb, millised on hinnad. Kuidas inimesed elavad. Venemaal olid teed kohutavad. Läbimiseks kaks võimalust: kas 140-ga üle lennata või 50-ga loovida. Kohati tänasime õnne, et oli kuiv aeg, sest muidu poleks sest muldrikust läbi saanud.

Mida seal esitati?
Minu jaoks oli üllatav, et üsna palju oli naiste monotükke. Nagu Eestiski on viimasel ajal – Kati Murutari tükk, kus mängib Ülle Lichtfeldt, ka Ülle Kaljuste mängitud “Minu oivaline lahutus”, “Ürgnaine” Eva Püssaga, Tõnis Kipperi “Mälu ” kuulub ju ka ikkagi suurelt jaolt rohkem monojutu poole. Naiste lood. Tegelikult on see üks kõige raskemaid žanre – naine üksi laval.

Kas siin ei ole plaanis midagi sellist teha?
Sel juhul peab eriti täpselt valikuid tegema. Muidu monoloog ammendab end üsna ruttu ja peale jääb vaid hulk edevust. Väga hea materjal peab olema.
Tuleb mitmeid asju arvestada, miks ja kuidas vormistada. Näiteks, kui on konkreetne näitleja, kelle peale ehitada. Veel parem, kui keegi kirjutaks ühe uue loo saare naisest.

Kas teil ei teki tunnet, et tahaks rohkem ikkagi ise laval olla?
Praeguste kohustuste juures on seda isegi palju. Sügisel on “Juudit” Estonias ja “Draamal”. “Väike merineitsi” osaleb “Draamakesel” ja mängitakse veel Tallinnas VAT Teatri saalis. Veel on “Birgitta”, mis tuleb Pirita kloostris jaanipäeva paiku ja augustis. Enne mängisime uues kabelis sees, aga suvel läheme välja varemetesse vabaõhuetendusena.
Sügisel saab minust siinsel laval sanatooriumi arst Mart Kampuse tükis “Limbo”. Mitmed pakkumised olen Kuressaare kasuks ära öelnud või edasi lükanud.

Ka lavastamise mõtted koguvad end ja võtavad oma aja.
Ja lõpuks jõuame jälle trupi loomise juurde. Kuna meil on õppinud näitlejaid praegu kolm – küll ametlikult teistes ametites -, siis tuleb tihti ise tulle astuda. See on praegune reaalsus.
Me püüame väljast kutsuda külalisi, aga me võimalused on piiritletud. Ka elamise suhtes. Et Kuressaare linnas leida elukoht… see on tõsine mure. Kui tahaksime oma truppi moodustada, siis Tallinna poolt oleksid võimalused olemas, meid toetataks, need töökohad saaks teha. Aga elamist ei ole pakkuda, selles mõttes peaks linn või maakond appi tulema.
Ma ei mõtle, et linn peaks ostma teatrirahvale korterid – kuigi ka ametikorterid oleks igati teretulnud mõte.

Kas teatri pidamine väikelinnas võib osutuda liiga kulukaks?
Kõik oleneb suhtumisest ja koostööst. Vaimses plaanis võiks Kuressaare Linnateater kanda suuremaid ülesandeid kui ainult selle linna teater. Koostöö ja suhtlemine teiste saartega, sinna alla võiks kuuluda ka Haapsalu. Laiem huvide- ja nn teeninduspiirkond annaks ka rohkem võimalusi teatrit rahastada. Samas, rahalise stabiilsuse ja usalduse peaks ikkagi tagama linn ja riik.

Teater on ka reaalne hoone, mis vajab pidevat hoolt ning perspektiivis peaks ka oma ruume laiendama. Tehniliste töökodade järele on juba praegu tekkinud vajadus. Üks suund peaks olema ka alalise õppestuudio loomine. Selleks on vaja ka inimesi.

Saaremaal ju on noori, kes tahavad teatriga tegeleda.
Väga palju. Siin on pikaajaline traditsioon, mida võiks edasi arendada. Küsimus ei ole aga selles. Noor inimene tahab ikka ilma ja inimesi näha – ta tahab siit ära minna. Kuid millalgi ju jõutakse ikkagi tagasi ka. Nagu Piret Rauk, nagu Aarne Mägi on jõudnud. See on õnn, et nad on tulnud nüüd, mitte kusagil hilisemas vanuses ainult koju tagasi puhkama.