Nii öeldakse lavastuses kirjade kirjutamise (kunsti?) kohta. Tõesti, millal me viimati kellelegi kirjutasime? Omakäeliselt, omi mõtteid, päris paberile? Kas me selle arhailisena tunduva oskuse unustamisega ei mineta ka midagi sootuks olulisemat – oskust mõelda ja soovi jagada mõtteid lähedastega?

Kuressaare linnateatri vastne lavastus “Armastuse kirjad” paneb proovile hulga vaatajate eelarvamusi. Et vaid kaks inimest ja väike saal ja lavakujundust klassikalises mõttes polegi. Muusikat ka pole. Rääkimata videoinstallatsioonidest, tossust, tulevärgist etenduse lõpus ehk kõigest, millega eesti teatris sageli üritatakse korvata saamatust ja küündimatust.

On vaid kaks inimest, kes loevad ja mängivad pea poole sajandi vältel teineteisele kirjutatud kirju. Nendesse kirjadesse mahub nii lapsepõlv kui ka hiiliv vanadus, lootused, millel polnud määratud tõeks saada. Ja igatsus, mis on seda suurem, mida üksildasematena me end inimeste seas tunneme ja ebareaalsem on võimalus PÄRISELT õnnelik olla.

Millegipärast usun, et inimesed, kes on suutnud sisimas noist eelarvamustest võitu saada ja end teatrisse vedanud, ei pettu. See lihtne siiras lugu oskab puudutada igaüht. Omal moel. See tuletab meelde me endi ütlemata jäänud sõnu, väljarääkimata unistusi ja oskamatust teha õigel ajal õigeid otsuseid. Võib-olla aitab just see lavalugu meil oma olevikus-tulevikus tabada hetki, kus otsustada, endale näkku või silma vaadata ja anda aru, et kui nüüd teen nii või mis veel hullem, jätan tegemata-ütlemata, siis ei saa seda enam kunagi muuta, heastada. Hiljem ongi liiga hilja. Päris segane jutt, aga kes lavastust näinud, küll see aru saab.

Lugu ise on lihtsamast lihtsam. Ühel möödunud sajandi 1980. aastate sombusel talvepäeval, kui kogu Ameerika idarannikul sadas lörtsi ja vihma, sai 56-aastane ühendriikide senaator Andrew Makepeace Ladd tagasi paki kirju, mida ta oli poole sajandi vältel kirjutanud oma elu suurimale armastusele Melissale. Teine pakk, Melissa kirjad temale, ootab kirjutuslaua alumises sahtlis. Nendes kirjades on kahe inimese elu, kes kõigi muude heade ja vähem heade omaduste kõrval oskavad oma elu nii eri radu elada, kui vähegi võimalik.

Selle Pulitzeri preemiale kandideerinud lavaloo leidis Jaak Allik. Siinkohal talle suur kummardus, et ta selle loo just Kuressaare linnateatri tarvis tallele pani ja lavastuse oma hindava pilguga üle vaatas. Allikut tasub uskuda ja usaldada. Olen 200 protsenti nõus nii tema kui veel mitme inimese arvamusega, et Melissa on Piret Rauga üks parimaid, kui mitte see kõige-kõigem roll. Midagi halba ei saa kosta ka Peeter Tammearu rollilahenduse, lavastuse ja – taas! – suurepärase tõlke kohta.

Lavastus on tõestus sellele, et tõsiselt hea teatri sünniks pole vaja muud midagi, kui vaid kahte olulist asja – väga head materjali ja väga häid näitlejaid. Siis on tagatud ka kolmas oluline komponent – publik.

“Armastuse kirju” vaadates tabasin end mõttelt, millal mina viimati kellelegi kirjutasin? Äkki peaks seda kaduma kippuvat kunsti meelde tuletama? Kui õige kirjutaks kellelegi? Ja kui sõnadest puudu tuleb, võin joonistada kirja lõppu üle koolakokteili hüppava känguru…