Tõnis Kipper
SAARTE HÄÄL, 13. november 2013

Foto: Sander Ilvest
Nii öeldakse lavastuses kirjade kirjutamise (kunsti?) kohta. Tõesti, millal me viimati kellelegi kirjutasime? Omakäeliselt, omi mõtteid, päris paberile? Kas me selle arhailisena tunduva oskuse unustamisega ei mineta ka midagi sootuks olulisemat – oskust mõelda ja soovi jagada mõtteid lähedastega?
Kuressaare linnateatri vastne lavastus “Armastuse kirjad” paneb proovile hulga vaatajate eelarvamusi. Et vaid kaks inimest ja väike saal ja lavakujundust klassikalises mõttes polegi. Muusikat ka pole. Rääkimata videoinstallatsioonidest, tossust, tulevärgist etenduse lõpus ehk kõigest, millega eesti teatris sageli üritatakse korvata saamatust ja küündimatust.
On vaid kaks inimest, kes loevad ja mängivad pea poole sajandi vältel teineteisele kirjutatud kirju. Nendesse kirjadesse mahub nii lapsepõlv kui ka hiiliv vanadus, lootused, millel polnud määratud tõeks saada. Ja igatsus, mis on seda suurem, mida üksildasematena me end inimeste seas tunneme ja ebareaalsem on võimalus PÄRISELT õnnelik olla.
Millegipärast usun, et inimesed, kes on suutnud sisimas noist eelarvamustest võitu saada ja end teatrisse vedanud, ei pettu. See lihtne siiras lugu oskab puudutada igaüht. Omal moel. See tuletab meelde me endi ütlemata jäänud sõnu, väljarääkimata unistusi ja oskamatust teha õigel ajal õigeid otsuseid. Võib-olla aitab just see lavalugu meil oma olevikus-tulevikus tabada hetki, kus otsustada, endale näkku või silma vaadata ja anda aru, et kui nüüd teen nii või mis veel hullem, jätan tegemata-ütlemata, siis ei saa seda enam kunagi muuta, heastada. Hiljem ongi liiga hilja. Päris segane jutt, aga kes lavastust näinud, küll see aru saab.
Lugu ise on lihtsamast lihtsam. Ühel möödunud sajandi 1980. aastate sombusel talvepäeval, kui kogu Ameerika idarannikul sadas lörtsi ja vihma, sai 56-aastane ühendriikide senaator Andrew Makepeace Ladd tagasi paki kirju, mida ta oli poole sajandi vältel kirjutanud oma elu suurimale armastusele Melissale. Teine pakk, Melissa kirjad temale, ootab kirjutuslaua alumises sahtlis. Nendes kirjades on kahe inimese elu, kes kõigi muude heade ja vähem heade omaduste kõrval oskavad oma elu nii eri radu elada, kui vähegi võimalik.
Selle Pulitzeri preemiale kandideerinud lavaloo leidis Jaak Allik. Siinkohal talle suur kummardus, et ta selle loo just Kuressaare linnateatri tarvis tallele pani ja lavastuse oma hindava pilguga üle vaatas. Allikut tasub uskuda ja usaldada. Olen 200 protsenti nõus nii tema kui veel mitme inimese arvamusega, et Melissa on Piret Rauga üks parimaid, kui mitte see kõige-kõigem roll. Midagi halba ei saa kosta ka Peeter Tammearu rollilahenduse, lavastuse ja – taas! – suurepärase tõlke kohta.
Lavastus on tõestus sellele, et tõsiselt hea teatri sünniks pole vaja muud midagi, kui vaid kahte olulist asja – väga head materjali ja väga häid näitlejaid. Siis on tagatud ka kolmas oluline komponent – publik.
“Armastuse kirju” vaadates tabasin end mõttelt, millal mina viimati kellelegi kirjutasin? Äkki peaks seda kaduma kippuvat kunsti meelde tuletama? Kui õige kirjutaks kellelegi? Ja kui sõnadest puudu tuleb, võin joonistada kirja lõppu üle koolakokteili hüppava känguru…
- 2023
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999