Peeter Sauter

SAARTE HÄÄL, 19. märts 2024

ARVUSTUS | Miks eestlased iirlasi armastavad?

“Sattusin Kuressaare teatrisse esimest korda ja vaatama tükki, mille tõlkimisest 25 aastat tagasi Rakvere teatrile ei mäletanud enam midagi. Sai naerda ja sai ka nutta,” kirjutab Peeter Sauter Kuressaare teatris 7. märtsil esietendunud lavastuse “Üksildane lääs” kohta.

Aastaid tagasi tõid vennad Johansonid aeg-ajalt Tallinna iiri muusikuid ja esinesid nendega koos Kloostri Aidas ja mujal. Tundus, et muusikas ja hoiakutes oli ühist. Kes mängis vilepilli, kes viiulit, küllap oli kambas torupill. Hästi sobis see asi neil kokku ja hästi võeti omaks. Oli muudki. Ugalas mängiti Toominga-Pedajase vedamisel mitut iiri tükki: “Iiri muinasjutud”, “Mäekuru varjus”, “Üle lääne kangemees” ja enamasti oli tükis ivake iiri muusikat, mis alati töötas. Enamikus iiri filmides ja teatritükkides juuakse viskit, aga Martin McDonagh´l hoopis poteeni ehk kodupuskarit.

Miks Martin McDonagh eestlastele sobib, on iselugu. Mängitud on teda kaheteistkümnel korral, viimati äsja Kuressaare teatris ja sama “Üksildane lääs” tuleb augustis lavale Tartu Karlova teatris.

Juuakse ja kraageldakse

Kuressaare etenduse lavastaja Üllar Saaremäe räägib, miks McDonagh eestlastele peale läheb. Juuakse ja kraageldakse, aga ollakse hoidvad, soojad ja iroonilised, religioon käib elu taustal kaasas, aga sedagi nöögitakse sõbralikult.

Eesti ja Iirimaa mõlemad on kultuuriperifeeriad, olnud läbi aastasadade suht vaesed, meid on lohutanud muinasjutud ja laulud. Ja mõlemad oleme pidanud aeg-ajalt kraaklema suurema idanaabriga. Ja muidugi oleme läbi aegade ajanud ise puskarit ja keskendunud enesetappudele. Ja suudame samas selle üle mõru nalja visata. Mõlemad oleme kalurid ja meresõitjad ning sest on hulganisti laule. Meie keel ja kultuur on maailmas marginaalsed, aga püüame neid alal hoida. Mõlemad pagesime Ameerikasse, kui kodus asi hapuks läks. Ainus vahe, et iirlastel on rohkem punapäid ja eestlased ei tantsi džiigi.

“Üksildase lääne” jagelused leiavad aset Leenane´i külas Iiri läänerannikul, kuskandis McDonagh lapsena suvitas. Kuigi elas Londonis. Tänu McDonagh´ näidenditele on sellest Iiri hajukülast saanud turismimeka (mis teeb tuska).

Läbi tüki jagelevad vennad Valene ja Coleman. Üks neist on maha lasknud nende isa ja teine saanud kogu päranduse, kuna vaikib mõrvast. Nad ei tee muud kui kaklevad, joovad puskarit ja söövad odavaid kartulikrõpse, nöögivad pastor Welshi, kes neid manitseb, ja üritavad edutult tiivaripsu teha külakaunitar Maryga. Aeg-ajalt paugutavad püssi. Kõik see on pisarateni naerma ajavalt tobelõbus ja kurb, sest mehed on tümikad ja lollpead, ometi on neis küllaga kavalust ja talupojatarkust. Ja selge on, et sealt külast neil kuhugi väljapääsu, väljavaadet pole. Nagu mõnes kauges Eesti külaski. Oskar Luts või Kivirähk võinuks sarnase kirjutada, kuigi Luts ei lähe nii radikaalseks.

Iirlased ise poetavad Martin McDonagh´ kohta vahel mürgiseid märkusi – polevat tal autentne Iirimaa, McDonagh on liiga üleolev ja kriitiline, pole iirlased sellised lollid joodikud.

Aga etendusest Kuressaares. Tükki vaadates jäin tahtmatult mõtlema, kumma venna pealt on kirjutatud kumb tegelane näidendis ja esietenduse peol küsisin mitmelt. Sain erinevaid vastuseid. Arvati, et McDonagh on asjad nii peenelt segi ajanud, et vend Johniga asjast uut tüli ei tuleks. Küll tahaks näha, mismoodi võttis lugu vastu Martini vend John. Paraku internet vaikib.

Sattusin Kuressaare teatrisse esimest korda ja vaatama tükki, mille tõlkimisest 25 aastat tagasi Rakvere teatrile ei mäletanud enam midagi. Ometi kõlasid dialoogid tuttavalt. Kuigi Üllar Saaremäe on krõbedamad väljendid asendanud originaalilähedasematega. Õige ka. Ilmselt läksin tõlkides leili ja lähtusin tublidest purjus eesti maameestest, kes end keelekasutuses tagasi ei hoia. Äkki hoopis liiga viisakas keel häirib McDonagh´ juures iirlasi?

Erakordselt südamlik lugu

Samas oli lahtirulluv erakordselt südamlik. Tanel Tingi ja Jürgen Ganseni tohmakates vendades oli mäkdonaglikku kelmust, õelust ja kohati poolehoidu. Moliere´i tasemel sõnaline pingpong ja tulevärk. Nagu Andrus Kivirähk ütleb – sai naerda ja sai ka nutta. Luisa Lõhmus laulis gaelikeelseid iiri laule nagu puhast kulda. Markus Habakuke siiral pastor Welshil jooksis juhe kokku ja pole ime, et hingedepäästja end järve uputas. Mis kraaklevaid vendi suuremat siiski ei kõigutanud. Sest vennad teavad, et kui nad tülitsemisest loobuksid, oleks kogu elaan, elujõud ja lõbu läbi. Nad peavad kaklema, et elus püsida ja hakkama saada.

See on loo paradoks ja pärit vendade McDonagh´ite elukogemusest, mille peal suudab Martin McDonagh nüüd ratsutada teatrit ja filme tehes läbi kogu elu. Sest see on tal põhiteema. “Üksildases läänes” sihitakse teineteist püssiga korduvalt, aga on selge, et kui vend maha lasta, nagu lasti isa, siis jääks üksi ja kogu lõbu oleks läbi.

Esietenduse pidu külastanud Iiri suursaadikult küsis Üllar Saaremäe: “Kas said aru sõnadest, mida Luisa Lõhmus gaeli keeles laulis?”

“Muidugi sain,” vastas suursaadik James Sherry sõbralikult, “see on ju minu keel.”

“Laulis autentselt?”

“Täiesti perfektselt. Aitäh,” tegi suursaadik Luisa Lõhmusele kummarduse.

Üllar Saaremäe ähvardab McDonagh´ lavastamise juurde tagasi pöörduda veelgi ja teha tüki “Kadunud käsi”. See oleks Saaremäe seitsmes McDonagh.

McDonagh´ saaga Eestis jätkub, nagu juba öeldud, augustis Karlova teatris Tartus.

Aga Kuressaare Teater mängib mandrilgi. Lähen Keilasse vaatama saarlaste esituses Andrus Kivirähki “Tõllu” ja hoian tulevikus silma peal, kus nad veel lähikonnas tempu teevad.

(Arvustus ilmus 21.03.24 ka Maalehes)