Kuressaare Linnateatris esietendus laupäeval Matteo Spiazzi lavastuses tükk “Persona”. Laval on neli maskides tegelast, kelle suust ei kuule vaataja ühtegi sõna. Pantomiim? Commedia dell’arte? Midagi hoopis isemoodi?

Lugu antakse edasi puhtalt kehakeele ja liikumisega, muusika täidab vahepealsed lüngad – kui on oluline sõnumit rõhutada või on hädavajalik taust, mis selgitab, mis parasjagu toimumas.

Näitlejad liiguvad masinlikult. Nad on otsekui nukud. Tõmmata-lükata. Justkui juhiks neid nähtamatu nukumeister. Tõstes õlga, kätt, jalga…  Midagi muud.

Aeg-ajalt aga kadus illusioon nukuteatrist. Siis, kui maskid langesid. Või ühes stseenis, kus markeeriti pidu. Möll võrdub pidu. Võib-olla tõesti… Miks mitte.

Maskid ise on koledad, moonutatud. Sõna otseses mõttes. Mis paneb küsima, et kas tõesti  need maskid, mida me igapäevaelus kanname, ongi sellised? Moonutatud, teravate või robustsete joontega liikumatud näod? Kas me kanname alati maski? Kas kõik inimesed kannavad kogu aeg maski? Millal maskid langevad? Millal me lubame teisel näha oma tõelist palet? Ja kas seda mitte liiga harva ei tehta… ja ainult äärmisel võimalusel. Loodetavasti asi siiski nii hull ei ole… Aga teater on teater – võimendatud ja teravdatud hetkefiktsioon.

Kui loos oleks kasutatud teksti, siis täiesti võimalik, et kõik see tundunuks äärmiselt triviaalne, isegi igav. Mis seal ikka – elavad neljakesi ühes korteris. No elavad. Tavaline igapäevaporno. Traagiline muidugi, et isiklik ruum praktiliselt puudub ja privaatsusest ei saa unistadagi.

Ühel on üks mure, teisel teine. Üht rõõmustab üks, teist teine asi. Püütakse kuidagi hakkama saada… Armutakse, minnakse laiali. Elu. Selline nagu see parasjagu on. Keegi ei hakka kellelegi midagi rääkima (näitama) enne kui on liiga hilja. Maskid langevad vaid armastuse mõjul. Tundub, et see on nagu mingi võlupiits. Või siis kontseptsioon, et ainult siis on inimene alasti, kui tõesti armastab. Nojah, muidugi võib niimoodi mõelda.

Kuivõrd lugu oli väga skemaatiline, jõuline, rõhutatud jämedate punaste joontega, siis võib-olla oli isegi hea, et ei olnud väikesi katkendlikke ja õrnu ringe ega tähti. Ei midagi sellist, mis oleks mõjunud liiga haprana. Kui, siis ainult need hetked, mil näidati oma tõelist nägu.

Kui kritiseerida, siis võib-olla ehk seda, et rutiini loomine kohe alguses veidi venis. Jah, see oli vajalik, et näidata, milline on ühiselu, mis pole otseselt ühine, vaid pigem nelja indiviidi kooseksisteerimine kitsas ruumis. Aga kui see oli toimunud juba mõnda aega ja vaid kahe tegelase iseloom oli veidi markeeritud – poisi, kes arvuti taga tahtis ennast armastada ja pinnapealse tüdruku, kes tahtis pidutseda –, siis hakkas see kuidagi ennast kordama. Teised kaks tegelast avanesid loo jooksul. Kas nende mask oli veidi paksem?

Teine koht, kus tempo läks alla, oli möllustseen. Jällegi, liiga pikk. Taas võimalik, et väga vajalik lavaloo seisukohalt, ja kohe kindlasti nauditav vaadata, pigem on küsimus pikkuses.

Lavakujundus rõhutab privaatsuse puudumist. Ja loob koomilisi hetki. Näiteks seda, et tütarlaps ei saa rahulikult hädagi õiendada, ilma et püsti kargaks, püksid rebadel. Sest keegi on jätnud WC-s prilllaua lohakile. Kõikide elu kõikide silme all.