Neljapäeval esietendub Kuressaare teatris algupärane näitemäng “Unistus”, mis räägib loo teatrist endast ja inimestest lavamaagia mõjuväljas.

Teater on lavastust ette valmistanud juba rohkem kui kaks aastat. Oma aja on võtnud materjalide kogumine ja näidendi kirjutamine. Esimesed proovid näitlejatega tehti maikuus ja paariks nädalaks tuldi kokku ka suvel.

Näidendi autor ja lavastaja Tiit Palu ütles, et kuna kõik tegelased on päris inimesed ning olnud omal ajal Kuressaare teatri näitlejad, siis püüdis ta neile võimalikult lähedale saada ja taustu uurida. Lavastus saigi alguse ettepanekust kirjutada ja lavastada näidend, mis põhineb Ester Purje (Reinart) kirjapandud mälestustel oma noorusajast, Kuressaare teatrist ja selle näitlejatest.

Ester avaldas ka ajakirjanduses seeria artikleid teatri ajaloost ja väljapaistvatest näitlejatest. Ise töötas ta Kuressaares näitlejana ainult mõne aasta, hiljem oli pikalt seotud Nukuteatri ja Eesti Draamateatriga, seda küll teistes ametites, mitte laval olles. “Kuid meie lugu on lugu ka oma ajast ja teatrielu erilisest atmosfäärist, mis hoiab inimesi koos ka tänapäeval. Mulle meeldib mõelda, et 1946. aasta Kuressaare teater oli omamoodi tormisadamaks sellel keerulisel ajal. Siin vahetusid teatrijuhid pea igal aastal, trupp oli kirev,” märkis Palu.

Hirmudest kantud ajastu

“Unistuses” on viis tegelast. Lavastaja Paul Kalde oli enne sõda olnud näitleja Pariisis ja Aafrikas. Aleksander Resta oli üles kasvanud August Wiera teatris, mis püüdis Vanemuisele kohta kätte näidata. Magda Saliste (lavanimega Mati Hammer) oli Priit Põldroosi stuudios käinud näitlejanna ja ambitsioonikas lavastaja. Siis veel maapoisi taustaga Jaan Tappel ning muidugi Ester Reinart ise, kes tehnikumiõpilasena teatrisse kutsuti ning kelle kannul publik loosse siseneb ja teatriga tutvust teeb. “Seega kohtame põnevaid isiksusi, keda ka näitlejatel on huvitav mängida,” sõnas Palu.

Ajastu, milles lavalugu kulgeb, oli inimeste jaoks keeruline ning kantud erinevatest pingetest ja hirmudest. Palu märkis, et seda atmosfääri on nii palju kui vajalik ka lavale toodud. Lavastuses valmistab Kuressaare teater ette Hugo Raudsepa komöödiat “Tagatipu Tiisenoosen”. “Seda mängiti peaaegu kõigis teatrites, seega tuli korraldus Tallinnast saarelegi. Raudsepp püüdis selle näidendiga meeldida uuele riigikorrale, seal on sees palju sel ajal vajalikku ideoloogilist jampsi. Raudseppa see muidugi enam ei päästnud, tema elu lõppes paari aasta pärast ikkagi vangilaagris,” nentis Palu.

Teatris peab nalja saama

Ühesõnaga, Kuressaare teatris hakatakse Raudsepa komöödiat tegema ja vastne näitlejanna Ester saab suure naispeaosa. Palu rõhutab, et nii see täpselt oligi ja needsamad inimesed tegidki seda näitemängu, ja sellest räägib omakorda “Unistus”, mille žanriks on komöödia. “See ei saakski teisiti olla, sest teatris peab nalja saama, kui ka teemad on valusad. Tehakse proovi, arutatakse näidendi sisu üle, pannakse pidu, minnakse tülli ja lepitakse ära, armutakse, mängitakse etendust ja lahkutakse,” rääkis Palu. “Nii, mulle tundub, räägime me lisaks teatrist ikka ka elust endast. Ka elus on vahel pööraseid ja intensiivseid perioode, ja siis kõik muutub, keerab uue külje, ja ometigi läheb elu edasi. Nii läheb edasi ka teater,” lisas ta.

Palu märkis, et Kuressaare teatril on ülihuvitav ja küllalt pikk ajalugu. “Mulle oli huvitav teada saada, et ligi sada aastat tagasi, 1927. aastal kirjutas toonane Kuressaare teatri lavastaja ja dramaturg Jaan Metua siin näitlemisõpiku, mida on nauding lugeda tänagi. Kuressaare teater oli ja on oluline teatrikeskus. Siin on midagi kloosterlikku, siin on võimalik segajatest eemal olles tõsisemalt pühenduda,” tõdes ta.

Palu tõi välja, et lavastuse ettevalmistamise juures on oluline koht Ester Purje teatrikriitikust tütrel Pille-Riin Purjel. Temalt pärinevad näidendi aluseks olevad materjalid, tema on olnud oma teadmistega näitlejatele toitvaks tagalaks ning valmistanud ette ülipõhjaliku teatrikava.