Andres Keil

Postimees, 09. märts 2006

Kuressaare «Nulltund» annab elamuse ehedusest

Kuressaare Linnateater sai novembris endale uue juhi, endine Pärnu Endla näitlejanna Piret Rauk on nüüd meretagune teatridirektor, kelle eesmärk on kujundada Kuressaare Linnateatrist etendusasutus, mis annab ka «omatoodangut». Kaugemas tulevikus on kavas professionaalse püsitrupiga teater.

«Nulltund» on «uue» Kuressaare Linnateatri avalavastus. Kompositsioon eesti kirjanike tekstidest Astor Piazzolla muusikaga. Laval kõrvuti profid ja asjaarmastajad.

Tegemisrõõm

Mis üksiti on kahetiselt märgiline. Esiteks siis, kui siinmail esimesed teatrid tekkisid, sündisid nad harrastuslikest kooslustest.

Teiseks on tänapäeval piir harrastusliku teatri ja professionaalse teatri vahel hägustumas. Ja eks ta õige ole – teater on ikka teater.

Vahel parem, vahel halvem. Vahel suisa piinlik. Ja see, et teatriharidusega tegijad teevad, ei välista piinlikkust automaatselt, nagu me kõik kahjuks teame.

«Nulltunni» kirjeldamiseks esimesena haakuv märksõna on soojus. Ja tegemisrõõm. See on heas mõttes ambitsioonitu teatritükk, mis annab publikule koha, kus tunnikese jagu «ära» olla.

Ei taha Kuressaare trupp maailmakõiksuse tõde näidata, ei taha ka homeeriliselt meelt lahutada.

Ehk hoopis meelt häälestada – loob omamaailma, mis argisekelduste kõrval seisab. Jätab ruumi mõttel joosta. Kuhu siis kellelgi parasjagu, pole enam nii väga oluline.

Samas, sama kindlalt, nagu Saaremaa on saar, on see tükk laval. Ka füüsiliselt. Näitlejad lava keskel ja publikum ringis ümber nende. Publikum, keda õrnalt ka ei püüta veenda, et neile tõelisust näidatakse. Või et nii ongi.

Ehe olek

Mis loomulikult ei välista ega kahanda asja ehedust. Siiski – on üks suur ja põhimõtteline vahe, mis eraldab kutselist, õppinud näitlejat harrastajast. Ka heast, andekast harrastajast. Harrastaja, reeglina, hakkab väljendama enne, kui tal on «po stanislavskomu» selge, mida väljendada. Seeläbi ei saa harrastusnäitlejale antavad ülesanded tavapäraselt olla väga keerukad. Totaalne usutavuse püüe muudaks halvasti mitteusutavaks.

See on üks ämber, millesse on kerge astuda. Garmen Tabor ja Co ei astunud. Nii näeme me ehedaid inimesi ehedas olekus. Laval.