Piret Puusepp
SAARTE HÄÄL, 03. detsember 2009
28. novembri õhtul esietendus Kuressaare Linnateatris teatri taasavamise 10. aastapäeva tähistamiseks Jüri Tuuliku debüütromaani dramatiseering “Vares”. Romaani seadis näidendiks Eesti praeguse aja üks tegusamaid dramaturge Urmas Lennuk ja lavale tõi Raivo Trass.
Vares Mihkli lugu?
Jüri Tuuliku romaan “Vares” on noore poisi Mardu ja vares Mihkli lugu. Urmas Lennuki dramatiseeringus saavad oma lugu vesta ka teised tegelased. Tekibki küsimus, kes on peategelane? Kas see on vanaema (Aime Käen), kes kannab eneses teadmist oma kadunud, “luigetapjast” mehe tegevuse ajendeist ja suudab ainukesena pakkuda noortele turvatunnet?
Või on see Mardu armastust ihkav ema Luigi (Aili Salong), kes üksikemana üritab küll vastu panna, kuid ikkagi andub tema ümber toimuva ahvatlustele (viinavõtule, meelitamistele)? Või on see hoopis Leemet (Hannes Prikk), kelle räige viinalembese pealiskoore all on nii ürgne kirglik sigitamisvajadus kui ka lapselik muinasjutus elamise iha? Äkki noor Mardu (Rauno Kaibiainen), kes varese endale mänguvennaks võtab ja oma ema Luigi luigelinnu arvab olevat? Aga Vares Mihkel (Indrek Apinis)?
Pakun, et selles loos on peategelaseks Abruka saar ja Abruka inimesed. Selline Abruka saar, kus elavad inimesed, kes on omased vaid Eesti väikesaartele. Saar, kus ainsaks öiseks lambiks on majakas, kus kalurid ostavad omateenitud summade eest linnast uhkeima tordi ja kõnnivad sõbralikult ühte teed viinakuradiga.
Saar, kus naine ongi maa sool, olles ühtaegu raudne ja teisalt jälle nii naiivne, andudes mehele, kes temas natukegi kaugete maade printsessi näeb. Saar, mis hetkel enam sellisena ei eksisteeri, kuid mille järele on eesti inimesel melanhoolne igatsus. On igatsus mere, taeva, võrkude, piibli, ehalkäikude, higi ja parkunud naha… endassetõmbumise ja üksinduse järele.
Vares Mihkel on selle saare traagika üleskorjaja. Need jutud ja need valusad sõnad, mis on kohalike inimeste meeltes, ütleb vares aina uljamalt kraaksudes välja. Märtrina perepoeg Mardu poolt majja toodud vares Mihklist areneb lärmakas, tüütu joodik ja varas. Sõnade “libu” ja “luigetapja” kraaksatamine on varesele kui sõnad enese õigustamiseks ja süükoorma vähendamiseks. Samas toovad need sõnad päevavalgele kellegi mahamaetud mälestused ning lõpuks vastused küsimustele ja seletused saarerahva keelepeksule.
Tublid näitlejad
Lavastaja Raivo Trass on lavastusprotsessi käigus öelnud, et raske on eesti inimest lavastada. Et meie loomus on ülerahvustunud. Tõsi ta on. Ometi suutsid näitlejad Trassi eesmärgid täita. Aime Käeni vanaema kare, sügav, naiselik “bass” ja tema suursuguselt lihtne olek andsid aimu elunäinud eesti naisest. Naisest, kellel mehe lõputute kalalkäikude ajal polnud aega sinisilmselt kaldal oodata, vaid tuli harida maalapid ja kasvatada lapsed.
Aili Salongi elu hammasrataste vahele jäänud Luigi, kes madalamana kui muru allub igapäeva elule, ometi igatsedes naiseks olemist selle kõige ilusamas mõttes. Kõik need raudsed eesti memmed on kord Luigid olnud.
Rohkemat oleksin isiklikult tahtnud Rauno Kaibiainenilt, kes tegi väga hea rolli Viljandi kultuuriakadeemia lavastuses “Sünnipäevapidu”. Natukest tema osatäitmist nautisin ma ka seekord – pisut nukralt neurootiline ja lustida sooviv Mardu, kelle aimatav tulevik tekitas juba ette kaastunnet.
Hannes Prikk mängis väga hästi välja sellise saare mehe tüübi, kes, kärakas hinge all, läheb laia ilma looma, kuid pohmeluses igatseb vaid peaparanduse järele. Ehk olen selle tegelase vastu ebaõiglane, kuid sellisteks lubasid eesti kanged naised oma poegadel kasvada. Priki Leemeti n-ö monoloogid olid aga kohati alusetult pikad, näitleja ei kandnud tekkinud pause välja.
Ootamatult üllatav oli Indrek Apinise vares Mihkel. Oivaline! Kui inimene oleks vares, oleks ta just selline. Nagu varesed ikka, tekitas Apinise mängitud vares nii tülgastust ja hirmugi kui ka kaastunnet oma süüdimatuses ja kavalas hädisuses. Milline oskuslikult hale vares!
Et lugu liiga dramaatiliseks kätte ära ei läheks, oli lavastuses küla arvatavasti harmoonilisim paar – aiapragudest piiluja teadja jutuga Liivi (Piret Rauk) ja tema kannul sörkiv abikaasa Kaalep (Mati Talvistu). Rauga Liivi oli särtsakas ja pani nii mõnegi saalisviibija mõnusalt naerust turtsuma.
Etendus oli ilus tervik. Lihtsa ja hea töö oli teinud kunstnik Riina Vanhanen, ääretult armas ja kokkuvõtlik oli tema andekas leid etenduse lõpus. Feliks Küti muusikaline kujundus oli arvatavasti hea. Mul ei ole meeles mitte ühtegi viisi, kuid ma mäletan, et muusika ei seganud mitte ükski kord, vaid pigem mängis etendusega kaasa.
Juubelilavastus “Vares” on vajalik tükk. Juba sellepärast vajalik, et palju meil siin mereäärses Eestis tükke rannarahva elust üldse tehakse. Mõni harv lavastus Tallinnas ja mõnes tublis külateatris. Saarlased on ikka meretükke teinud. Oli “Igavene kapten” ja “Abruka lood”, lavastus mereröövlitest Maasilinnal. Nii nagu meie saarte kirjanikud kirjutavad ikka merest, on saarte näitlejatel omamoodi kohustus hoida meie merekultuuri elus laval. Ja teil, kallis saarerahvas, on kohe kindlasti kohustus neid tükke vaatama minna!
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999