Pealkirjaks sobinuks ka laenutis eelmise nädala uudistest – “Lennuk maandus vaatamata tihedale udule”.

Üksjagu udu tekitasid juba kevadel levima hakanud kuuldused, et Trass hakkab linnateatris Hinti lavastama. Lõpuks läks nii, et Hindist jäid järele vaid tuletis ja tegelaskujude nimed. On see hea või halb, otsustab vaataja, sest lavastusele julgen ennustada piisavalt pikka lavaiga.

Selle lavastuse – nagu vist iga teisegi – puhul on vaatajaid mõlemas leeris. On neid, kes kiidavad, ja neid, kelle arvates jäi ime seekord tabamata. Ehk siis oma saar leidmata.

Arvustajal tuleb taas meelde mõttetera Vilde “Pisuhännast”, kus kriitikud teevad enesele oma Pisuhänna ja arvustavad siis usinasti seda. Nii ta paraku on. Liiati kipub mind segama sama tandemi (Lennuk-Trass) eelmine töö Kuressaare Linnateatris – “Vares”. Pean tunnistama, et minule jättis “Vares” sügavama, terviklikuma mulje. Värske materjal ei ole paraku kuigi pika toimega, lõpuaplausi järel laseb ta vaataja suht kiiresti lahti, lubab koduteel muid mõtteid mõtlema.

Ei oskagi ära seletada, milles siis häda on. Kohati on tekst vägagi vaimukas, täpne ja haarav. Siis on jälle kohti, kus kirjanikul pole olnud piisavalt lennuilma. Asi algab nagu “Karge meri” ja lõpeb nagu “Kirgede torm”. Tegelikult on ju mõlemad professionaalselt tehtud.

Lavastuse lõpuga on ka oma lugu

Minu jaoks on “Oma saarel” vähemasti kolm lõppu. Esimene, kõige mõistlikum, võiks saabuda hetkel, kus Ruth (Piret Rauk) ronib kivile ja avastab, et naabrimees Elias vist tõesti soristab merre.

Seejärel tuleb teine lõpp, kus Aaron (Andres Raag) loeb Hindi “Oma saart”. See kogub kõik õed-vennad esimest korda kokku ühele punktvalguses lõpupildile. Mulle meenutas see millegipärast “Pilvede värvide” hingeliigutavat perepilti või veel hulka just sedamoodi lõpetatud lavastusi.

Aga seegi pole veel kõik. Siis tuleb uus hommik, pohmell on kadunud ja kaine pilguga kodutalu õuel ringi vaadates tundub kõik kuidagi teistmoodi, ka inimesed, omad õed-vennad on natuke teistmoodi. Võib-olla on maailmgi midagi enamat kui lihtsalt hommik, mis õhtust targem.

Päris lõplikku lahendust lugu ei pakugi, vaataja arutleda jääb, kas ja kes ja kuidas. See on tore, et mingi lootusekiir jääb õhku nii tegelaste kui ka vaataja jaoks. Küllap oli publiku hulgas nii mõnigi, kes pidanud kodutrepil istudes notarit ootama ja harjutama end teadmisega, et see öö siin kodus jääbki viimaseks, et nüüd kohe rändab tuttav võtmekimp võõrasse taskusse ja siia õue peale enam asja pole, või kui, siis juba külalisena.

Kodutalu kaitsva tiiva alt on ikka mindud, küll sõja jalust, küll vaesuse eest, tahes ja tahtmata. Kerge pole see kunagi. Sõltub vaid inimese loomusest, kui paksu naha on ta endale selga kasvatanud ja kui kerge on ära visata vanu asju. Mälestustega on keerulisem, need tulevad kaasa. Linna. Piiri taha. Unenägudesse.

Leida üles oma oma saar

Olles ise hetkel oma maid ja maju müümas, arvasin, et see teema puudutab mind enam ja valusamini. Paraku mitte. Pigem meenus mulle Endla lavastus “Vee mälu”, kus ju ka kappe tühjendati, asju ja mälestusi ära visati. Seda tunnet tollel etendusel mäletan siiani.

Ehk tuli see meelde just tänu Piret Raugile, kes Pärnu lavastuses meeldejääva rolli tegi. Nagu “Oma saareski”.

Näitlejatele pole ette heita midagi. Kõik on äratuntavalt saarlased, needki, kelle sugupuu juured Saaremaa kiviklibusse ei ulatu. Väga tublid on mõlemad Sillad – Gerlin Kruuser või Airike Vipp. Kindlasti pole kerge jagada lava nii staažikate lavahuntidega nagu Peeter Tammearu või Andres Raag.

Nad saavad sellega hakkama. Ekstra sügava kummarduse tahan teha Toomas Hõraku kujundusele, kus on tähendust sees rohkemgi, kui materjal eeldaks. Feliks Küti helikujundus on diskreetne ja toetav. Nende helide leidmiseks peab olema kui mitte hingelt saarlane, siis vähemasti vee ääres kasvanud.

Lugu ennast ei tahaks ümber jutustama hakata. Minge ja vaadake. Kui laval jääbki oma saare otsing pooleli, ehk leiate saalis istudes üles just selle oma oma saare.

Kuressaare Linnateatri võimalikkuse üle Lennukita võiks pikemalt arutleda mõni teine kord. Igal juhul tekitas Lennuki tuletis minus kindla tahtmise päris Hint riiulist üles otsida.