Tõnis Kipper
SAARTE HÄÄL, 02. november 2011
Pealkirjaks sobinuks ka laenutis eelmise nädala uudistest – “Lennuk maandus vaatamata tihedale udule”.
Üksjagu udu tekitasid juba kevadel levima hakanud kuuldused, et Trass hakkab linnateatris Hinti lavastama. Lõpuks läks nii, et Hindist jäid järele vaid tuletis ja tegelaskujude nimed. On see hea või halb, otsustab vaataja, sest lavastusele julgen ennustada piisavalt pikka lavaiga.
Selle lavastuse – nagu vist iga teisegi – puhul on vaatajaid mõlemas leeris. On neid, kes kiidavad, ja neid, kelle arvates jäi ime seekord tabamata. Ehk siis oma saar leidmata.
Arvustajal tuleb taas meelde mõttetera Vilde “Pisuhännast”, kus kriitikud teevad enesele oma Pisuhänna ja arvustavad siis usinasti seda. Nii ta paraku on. Liiati kipub mind segama sama tandemi (Lennuk-Trass) eelmine töö Kuressaare Linnateatris – “Vares”. Pean tunnistama, et minule jättis “Vares” sügavama, terviklikuma mulje. Värske materjal ei ole paraku kuigi pika toimega, lõpuaplausi järel laseb ta vaataja suht kiiresti lahti, lubab koduteel muid mõtteid mõtlema.
Ei oskagi ära seletada, milles siis häda on. Kohati on tekst vägagi vaimukas, täpne ja haarav. Siis on jälle kohti, kus kirjanikul pole olnud piisavalt lennuilma. Asi algab nagu “Karge meri” ja lõpeb nagu “Kirgede torm”. Tegelikult on ju mõlemad professionaalselt tehtud.
Lavastuse lõpuga on ka oma lugu
Minu jaoks on “Oma saarel” vähemasti kolm lõppu. Esimene, kõige mõistlikum, võiks saabuda hetkel, kus Ruth (Piret Rauk) ronib kivile ja avastab, et naabrimees Elias vist tõesti soristab merre.
Seejärel tuleb teine lõpp, kus Aaron (Andres Raag) loeb Hindi “Oma saart”. See kogub kõik õed-vennad esimest korda kokku ühele punktvalguses lõpupildile. Mulle meenutas see millegipärast “Pilvede värvide” hingeliigutavat perepilti või veel hulka just sedamoodi lõpetatud lavastusi.
Aga seegi pole veel kõik. Siis tuleb uus hommik, pohmell on kadunud ja kaine pilguga kodutalu õuel ringi vaadates tundub kõik kuidagi teistmoodi, ka inimesed, omad õed-vennad on natuke teistmoodi. Võib-olla on maailmgi midagi enamat kui lihtsalt hommik, mis õhtust targem.
Päris lõplikku lahendust lugu ei pakugi, vaataja arutleda jääb, kas ja kes ja kuidas. See on tore, et mingi lootusekiir jääb õhku nii tegelaste kui ka vaataja jaoks. Küllap oli publiku hulgas nii mõnigi, kes pidanud kodutrepil istudes notarit ootama ja harjutama end teadmisega, et see öö siin kodus jääbki viimaseks, et nüüd kohe rändab tuttav võtmekimp võõrasse taskusse ja siia õue peale enam asja pole, või kui, siis juba külalisena.
Kodutalu kaitsva tiiva alt on ikka mindud, küll sõja jalust, küll vaesuse eest, tahes ja tahtmata. Kerge pole see kunagi. Sõltub vaid inimese loomusest, kui paksu naha on ta endale selga kasvatanud ja kui kerge on ära visata vanu asju. Mälestustega on keerulisem, need tulevad kaasa. Linna. Piiri taha. Unenägudesse.
Leida üles oma oma saar
Olles ise hetkel oma maid ja maju müümas, arvasin, et see teema puudutab mind enam ja valusamini. Paraku mitte. Pigem meenus mulle Endla lavastus “Vee mälu”, kus ju ka kappe tühjendati, asju ja mälestusi ära visati. Seda tunnet tollel etendusel mäletan siiani.
Ehk tuli see meelde just tänu Piret Raugile, kes Pärnu lavastuses meeldejääva rolli tegi. Nagu “Oma saareski”.
Näitlejatele pole ette heita midagi. Kõik on äratuntavalt saarlased, needki, kelle sugupuu juured Saaremaa kiviklibusse ei ulatu. Väga tublid on mõlemad Sillad – Gerlin Kruuser või Airike Vipp. Kindlasti pole kerge jagada lava nii staažikate lavahuntidega nagu Peeter Tammearu või Andres Raag.
Nad saavad sellega hakkama. Ekstra sügava kummarduse tahan teha Toomas Hõraku kujundusele, kus on tähendust sees rohkemgi, kui materjal eeldaks. Feliks Küti helikujundus on diskreetne ja toetav. Nende helide leidmiseks peab olema kui mitte hingelt saarlane, siis vähemasti vee ääres kasvanud.
Lugu ennast ei tahaks ümber jutustama hakata. Minge ja vaadake. Kui laval jääbki oma saare otsing pooleli, ehk leiate saalis istudes üles just selle oma oma saare.
Kuressaare Linnateatri võimalikkuse üle Lennukita võiks pikemalt arutleda mõni teine kord. Igal juhul tekitas Lennuki tuletis minus kindla tahtmise päris Hint riiulist üles otsida.
- 2023
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003