Heiti Pakk on keskendunud „Hinna” lavastajana näidendi sõnumile.        Kuressaare Linnateatri „Hind”, autor Arthur Miller, tõlkija Valdek Kruuspere, lavastaja Heiti Pakk, kunstnik Rein Nettan. Mängivad Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (Vanemuine), Elina Reinold ja Aarne Mägi. Esietendus 3. X Kuressaare Linnateatris. 

Arthur Milleri draama „Hind” on kirjutatud 1968. aastal. Majanduskriis, mis näidendi tegelaste elusaatusi vormib, viib tagasi XX sajandi esimese poole Ameerikasse. Ja ometi, kui lavaloo markantseim tegelaskuju, 89aastane mööbliärimees Gregory Solomon (Guido Kangur) suunab elutarga pilgu Kuressaare Linnateatri lavalt saali, pajatab meile just siin ja praegu, kuis tänapäeva lööksõna on „asendatavus” ja tähtsaim inimtegevus ostmine, pole kahtlustki teksti nüüdisaegsuses. Milleri sõnum on mõistagi avaram: pealkiri „Hind” ei tähista eelkõige rahalist tehingut, vaid mõtisklust elu hinna ja eluvõla üle. Seda toonitab ka lause lavastuse kavalehelt: „Mälestusi müües peab tunded kõrvale jätma!”. 

Kaks venda, kes pole aastaid teineteisega lävinud, kohtuvad vana mööbli mahamüümise päeval, enne kui nende vanematekodu maha lammutatakse. Vennad Victor ja Walter Franz on majanduskriisi ning selle tagajärgede tõttu elanud erinevat elu, näinud ja uskunud maailma kumbki oma vaatevinklist, oma loomuse kohaselt. Kummagi valikutel ja/või pettekujutlustel on oma hind, mida mõlemad ka endale teadvustavad – teatud piirini. Kes teab vastust, mis on õieti „tõeline elu”?         

Heiti Pakk on keskendunud lavastajana näidendi sõnumile ja seda vahendavatele näitlejatele ega ole panustanud režiiefektidele. Ka Rein Nettani lavakujundus on häirimatult autoritruu. Tõsirahulik, täiskasvanud keskendatus annab publikule äratundmise ja endassevaatamise võimaluse, miski ei killusta ega risusta tähelepanu. Lavastuse kammerlik lähivaateline meeleolu sobib Kuressaare  Linnateatri hubasesse saali ja haakub Saaremaa õhustikuga. Ehkki praamid on nüüd suuremad ja kiiremad, läheb Saaremaale saabunu olemise rütm mõtlikumaks, andes aega endasse vaadata ja põhiküsimuste üle juurelda. Mis ei tähenda, et lavastust „Hind” ei peaks näitama neilegi, kes ei leia aega või muid ajalikke vahendeid Kuressaarde sõiduks. Väga tahaks, et huvitava näitetrupiga lavastus ei hajuks me teatripildis marginaalseks kui nn  „meretaguse teatri asi” ega piirduks väheste harva mängitud etendustega, mida vähesed vaatama jõuavad.     

Miller kirjutab lühijärelsõnas „Autori märkus lavastajale” (näidend on ilmunud Loomingu Raamatukogus 1971, nr 5–7), et peab oluliseks „sümpaatia täpset tasakaalu” vendade osatäitmistes. Miller rõhutab sedagi, et ühiskond vajab mõlema venna omadusi. Eks see õige ole. Kummatigi ei raatsi selle lavastuse  põhjal loobuda suuremast ja sisulisemast poolehoiust Victori suhtes, keda Riho Kütsar mängib kannatliku, hooliva mehena, ilmselt väga hea politseinikuna. Praeguses maailmas tundub, et Victorile loomuomast inimlikkust tuleb harva ette, aga võib-olla on see olnud niimoodi alati. Kütsari rolli soojatoonilisus, näitleja veenvus ja sarm introvertse ausa inimesena paneb Victorit tähelepanelikult jälgima, lugema ta sisemuses toimuvat, mis  avaneb nappides miimikanüanssides. Riho Kütsar oskab laval olla usaldusväärne vaatleja, ses suhtes võib Victori rolli võrrelda Madisega (Madis Kõivu „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga”). Kütsari Victoris avaneb kogu näilise argisuse all ka niisugune inimlik kvaliteet nagu õilsus, nii et stseen vehklemiskinnastega loob tõesti illusiooni musketärist romantilises tähenduses. Samas ei puudu rollist ka seda laadi koomika- ja tõelusevarjundid, mis  välistavad lääge idealiseerimise ja kindlasti ka lihtsustava happy end’i. 

Elina Reinold Victori abikaasa Estheri rollis pakub ilusa partnerluse oma kursusevennaga. Küllap ongi ühine teatritee algus XVI lennus see, mis võimaldab Kütsaril ja Reinoldil nõnda sundimatult kujutada pikaajalise abielu sleppi, kus abikaasadel ei ole teineteise  suhtes enam ammu illusioone, aga ometi hoolivad veel mõlemad. Ses abikaasade duellis näeb nii salvavaid torkeid, jõuetut enesekaitset kui ka julgust usaldada. Kumbki käitub vastavalt oma temperamendile ja muidugi ka vanusele, mis mõjutab meest ja naist erinevalt. Elina Reinold mängib julge tragikoomikaga nii närvlikes kui ka mõistvamates registrites, hoidudes ühesest hinnangust, jagades oma saatusele hoope … siidkinnastega. 

Teistest läbipaistmatumaks tegelaseks osutus esietendusel Aarne Mägi Walterina. Ebamäärasus algas juba tema kostüümist, mille kodune lõtvus ei reetnud kuidagi edukat ja heal järjel „ümberkasvanud” doktorit, kel tingimata on stiilitaju. Samalaadne beežikas isikupäratus kimbutas ka rolli siseelu, erandiks mõni torkiv pilk vaikimisi, mis reetis Walteri komplitseeritumaid mõtteid ja kaalutlusi. Keerdkäike nii vendluses kui ka meenutustes  isast sisaldas rolli lavaelu küll tublisti vähem kui tekst eeldaks. Ent kuna seesama tegelaskuju ei meenu eredalt ka eelmistest „Hinna” lavastustest (Vanemuises 1986., Rakvere teatris 1998. aastal), tekib kahtlus, kas polegi lavastajad teda „kõrvalrolliks” taandanud.       

Sellest on kahju, kuna Walter kui nähtus kõnetab tänapäeva vahetult ja mitmeplaaniliselt.  Milleri „Hinna” kvartetis ei ole kõrvaltegelasi. Mööblit hindama ja ostma tulnud Gregory Solomon justkui oleks kõrvalisim, ent rollina on too igavene juut näitlejale tõeline maiuspala. Sestap püsivadki mälus nii Heikki Haravee kui ka Volli Käro väliselt haprad, hingelt sitked Solomonid. Guido Kangur loob omakorda sündmusrolli, millega samaväärset nõtke koomika ja õhulise eluvalu tasakaalu pole näitlejal tükk aega olnudki. Tema eatu  Solomon oma tšaplinliku väljanägemisega on tõepoolest eluakrobaat ja „püramiidi alus”. Kanguri argiolustikust valla tantsisklev lavaelu annab erilise tähendusvälja sõnale „ülesostja”: ta tõepoolest ostab üles, kuna temaga suhtlemine muudab näiliselt triviaalse omakasupüüdliku äritehingu elu mõtestamiseks vertikaalmõõtmes. Solomoni liigutavad meenutused kaotatud tütrest taandavad  kõik muu vähetähtsaks ja suhteliseks, lisavad hoopis teise dimensiooni. Guido Kanguri rollis võlub iga pisim nüansike: näiteks vana mehe kohatus ja osalussoov vendade vahel sebides või vaimukad ilmumised kõrvaltoast, kus ta on kõike teraselt pealt kuulanud. Kanguri lavasarmis on ikka oluline osakaal häälel, ka Solomoni luulelis-laulvad intonatsioonid sisaldavad huumorit ja lürismi, haavumisi ja nähvamisi. Vastastikune vaistlik sümpaatia,  mis tekib Victori ja Solomoni vahel, on veel üks klaar märk mõlema mehe inimesetundmisest. 

Kõige selgemini osutab Solomoni igavikulisusele lavastuse finaal. Loobutud on „Naeruplaadist”, sest naer tähistab Milleri draamas pigem kalkuse ja lüüasaamise sulamit. Solomon katab ruttamata mööbli kinni, leevendades nii mälestuste kibedust ja lastes lahkunutel rahus puhata. Siis jääb ta grammofoniplaadilt  kuulatama nostalgilist muusikat oma noorusajast ning tantsib selle saatel endamisi, vaade ja žest suunatud kõrgusse. Teatrisaalist lahkudes jääb hinge ja mällu nimelt see vaade üles: iseenda minast ja ajalikest lüüasaamistest kõrgemale, mälestuste ja tunnete ajatutesse sfääridesse.