Pille-Riin Purje
SIRP, 22. oktoober 2010
Heiti Pakk on keskendunud „Hinna” lavastajana näidendi sõnumile. Kuressaare Linnateatri „Hind”, autor Arthur Miller, tõlkija Valdek Kruuspere, lavastaja Heiti Pakk, kunstnik Rein Nettan. Mängivad Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (Vanemuine), Elina Reinold ja Aarne Mägi. Esietendus 3. X Kuressaare Linnateatris.
Arthur Milleri draama „Hind” on kirjutatud 1968. aastal. Majanduskriis, mis näidendi tegelaste elusaatusi vormib, viib tagasi XX sajandi esimese poole Ameerikasse. Ja ometi, kui lavaloo markantseim tegelaskuju, 89aastane mööbliärimees Gregory Solomon (Guido Kangur) suunab elutarga pilgu Kuressaare Linnateatri lavalt saali, pajatab meile just siin ja praegu, kuis tänapäeva lööksõna on „asendatavus” ja tähtsaim inimtegevus ostmine, pole kahtlustki teksti nüüdisaegsuses. Milleri sõnum on mõistagi avaram: pealkiri „Hind” ei tähista eelkõige rahalist tehingut, vaid mõtisklust elu hinna ja eluvõla üle. Seda toonitab ka lause lavastuse kavalehelt: „Mälestusi müües peab tunded kõrvale jätma!”.
Kaks venda, kes pole aastaid teineteisega lävinud, kohtuvad vana mööbli mahamüümise päeval, enne kui nende vanematekodu maha lammutatakse. Vennad Victor ja Walter Franz on majanduskriisi ning selle tagajärgede tõttu elanud erinevat elu, näinud ja uskunud maailma kumbki oma vaatevinklist, oma loomuse kohaselt. Kummagi valikutel ja/või pettekujutlustel on oma hind, mida mõlemad ka endale teadvustavad – teatud piirini. Kes teab vastust, mis on õieti „tõeline elu”?
Heiti Pakk on keskendunud lavastajana näidendi sõnumile ja seda vahendavatele näitlejatele ega ole panustanud režiiefektidele. Ka Rein Nettani lavakujundus on häirimatult autoritruu. Tõsirahulik, täiskasvanud keskendatus annab publikule äratundmise ja endassevaatamise võimaluse, miski ei killusta ega risusta tähelepanu. Lavastuse kammerlik lähivaateline meeleolu sobib Kuressaare Linnateatri hubasesse saali ja haakub Saaremaa õhustikuga. Ehkki praamid on nüüd suuremad ja kiiremad, läheb Saaremaale saabunu olemise rütm mõtlikumaks, andes aega endasse vaadata ja põhiküsimuste üle juurelda. Mis ei tähenda, et lavastust „Hind” ei peaks näitama neilegi, kes ei leia aega või muid ajalikke vahendeid Kuressaarde sõiduks. Väga tahaks, et huvitava näitetrupiga lavastus ei hajuks me teatripildis marginaalseks kui nn „meretaguse teatri asi” ega piirduks väheste harva mängitud etendustega, mida vähesed vaatama jõuavad.
Miller kirjutab lühijärelsõnas „Autori märkus lavastajale” (näidend on ilmunud Loomingu Raamatukogus 1971, nr 5–7), et peab oluliseks „sümpaatia täpset tasakaalu” vendade osatäitmistes. Miller rõhutab sedagi, et ühiskond vajab mõlema venna omadusi. Eks see õige ole. Kummatigi ei raatsi selle lavastuse põhjal loobuda suuremast ja sisulisemast poolehoiust Victori suhtes, keda Riho Kütsar mängib kannatliku, hooliva mehena, ilmselt väga hea politseinikuna. Praeguses maailmas tundub, et Victorile loomuomast inimlikkust tuleb harva ette, aga võib-olla on see olnud niimoodi alati. Kütsari rolli soojatoonilisus, näitleja veenvus ja sarm introvertse ausa inimesena paneb Victorit tähelepanelikult jälgima, lugema ta sisemuses toimuvat, mis avaneb nappides miimikanüanssides. Riho Kütsar oskab laval olla usaldusväärne vaatleja, ses suhtes võib Victori rolli võrrelda Madisega (Madis Kõivu „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga”). Kütsari Victoris avaneb kogu näilise argisuse all ka niisugune inimlik kvaliteet nagu õilsus, nii et stseen vehklemiskinnastega loob tõesti illusiooni musketärist romantilises tähenduses. Samas ei puudu rollist ka seda laadi koomika- ja tõelusevarjundid, mis välistavad lääge idealiseerimise ja kindlasti ka lihtsustava happy end’i.
Elina Reinold Victori abikaasa Estheri rollis pakub ilusa partnerluse oma kursusevennaga. Küllap ongi ühine teatritee algus XVI lennus see, mis võimaldab Kütsaril ja Reinoldil nõnda sundimatult kujutada pikaajalise abielu sleppi, kus abikaasadel ei ole teineteise suhtes enam ammu illusioone, aga ometi hoolivad veel mõlemad. Ses abikaasade duellis näeb nii salvavaid torkeid, jõuetut enesekaitset kui ka julgust usaldada. Kumbki käitub vastavalt oma temperamendile ja muidugi ka vanusele, mis mõjutab meest ja naist erinevalt. Elina Reinold mängib julge tragikoomikaga nii närvlikes kui ka mõistvamates registrites, hoidudes ühesest hinnangust, jagades oma saatusele hoope … siidkinnastega.
Teistest läbipaistmatumaks tegelaseks osutus esietendusel Aarne Mägi Walterina. Ebamäärasus algas juba tema kostüümist, mille kodune lõtvus ei reetnud kuidagi edukat ja heal järjel „ümberkasvanud” doktorit, kel tingimata on stiilitaju. Samalaadne beežikas isikupäratus kimbutas ka rolli siseelu, erandiks mõni torkiv pilk vaikimisi, mis reetis Walteri komplitseeritumaid mõtteid ja kaalutlusi. Keerdkäike nii vendluses kui ka meenutustes isast sisaldas rolli lavaelu küll tublisti vähem kui tekst eeldaks. Ent kuna seesama tegelaskuju ei meenu eredalt ka eelmistest „Hinna” lavastustest (Vanemuises 1986., Rakvere teatris 1998. aastal), tekib kahtlus, kas polegi lavastajad teda „kõrvalrolliks” taandanud.
Sellest on kahju, kuna Walter kui nähtus kõnetab tänapäeva vahetult ja mitmeplaaniliselt. Milleri „Hinna” kvartetis ei ole kõrvaltegelasi. Mööblit hindama ja ostma tulnud Gregory Solomon justkui oleks kõrvalisim, ent rollina on too igavene juut näitlejale tõeline maiuspala. Sestap püsivadki mälus nii Heikki Haravee kui ka Volli Käro väliselt haprad, hingelt sitked Solomonid. Guido Kangur loob omakorda sündmusrolli, millega samaväärset nõtke koomika ja õhulise eluvalu tasakaalu pole näitlejal tükk aega olnudki. Tema eatu Solomon oma tšaplinliku väljanägemisega on tõepoolest eluakrobaat ja „püramiidi alus”. Kanguri argiolustikust valla tantsisklev lavaelu annab erilise tähendusvälja sõnale „ülesostja”: ta tõepoolest ostab üles, kuna temaga suhtlemine muudab näiliselt triviaalse omakasupüüdliku äritehingu elu mõtestamiseks vertikaalmõõtmes. Solomoni liigutavad meenutused kaotatud tütrest taandavad kõik muu vähetähtsaks ja suhteliseks, lisavad hoopis teise dimensiooni. Guido Kanguri rollis võlub iga pisim nüansike: näiteks vana mehe kohatus ja osalussoov vendade vahel sebides või vaimukad ilmumised kõrvaltoast, kus ta on kõike teraselt pealt kuulanud. Kanguri lavasarmis on ikka oluline osakaal häälel, ka Solomoni luulelis-laulvad intonatsioonid sisaldavad huumorit ja lürismi, haavumisi ja nähvamisi. Vastastikune vaistlik sümpaatia, mis tekib Victori ja Solomoni vahel, on veel üks klaar märk mõlema mehe inimesetundmisest.
Kõige selgemini osutab Solomoni igavikulisusele lavastuse finaal. Loobutud on „Naeruplaadist”, sest naer tähistab Milleri draamas pigem kalkuse ja lüüasaamise sulamit. Solomon katab ruttamata mööbli kinni, leevendades nii mälestuste kibedust ja lastes lahkunutel rahus puhata. Siis jääb ta grammofoniplaadilt kuulatama nostalgilist muusikat oma noorusajast ning tantsib selle saatel endamisi, vaade ja žest suunatud kõrgusse. Teatrisaalist lahkudes jääb hinge ja mällu nimelt see vaade üles: iseenda minast ja ajalikest lüüasaamistest kõrgemale, mälestuste ja tunnete ajatutesse sfääridesse.
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999