Maris Johannes
24. november 2023
Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust.
Kuressaare teatri „Unistus“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu, lavastusdramaturg Pille-Riin Purje, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Tarmo Matt. Mängivad Luisa Lõhmus, Andres Raag, Merilin Kirbits, Allan Noormets ja Markus Habakukk. Esietendus 26. X Kuressaare teatri suures saalis.
Saaremaa paigavaim pole laita, tõmbab meid, massakaid, ligi küll ja veel. Kui paigal on oma lugu, on see rõõmuks omakandi rahvale ja väljast tulijale. Kuressaare teater jagab meiega oma lugu – „Unistust“, mis saab alguse hetkel, kui 1946. aastal astub teatriuksest sisse üks 19aastane tütarlaps.
Tean, et see tüdruk on elanud Kuressaare lähedal suures peres maalapse elu ja talle meeldib Smuuli lugeda. Olen temaga Mainal tema lapsepõlvemaja lehtlas veskikivist laua taga istunud ja kartulisalatit lõikunud. See kohtumine leidis aset rohkem kui pool sajandit pärast Ester Reinarti teatridebüüti. Minu vastas istuja pidi olema siis 76aastane. Koduselt sättimata ja kelmikalt teatraalne oli ta sel augustipäeval. Nii sarmikas, et sõida või kohe kaameraga peale. Kindlasti oli ta rõõmus ja õnnelik oma Saaremaa suves, tütre sünnipäeva ootel.
Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust. „Unistuse“ tegelane Ester (Luisa Lõhmus) on kui tasane kaasasõitja karusellil, mille pöörlemist pole tema võimuses dikteerida. Noorel inimesel tuleb oma laul ära laulda ajal, kui teatritrupis annavad tooni kolm meest: lavastaja Paul (Andres Raag), vana näitleja Aleksander (Allan Noormets) ja noor näitleja Jaan (Markus Habakukk). Neljas trupi liige, näitleja Magda (Merilin Kirbits) teeb koomiliste etteastetega midagi subretirolli meenutavat.
Andres Raagi tegelase prototüübiks on Paul Kalde (1908–1991), kelle kirev elulugu võiks anda efektset materjali pikaks seriaaliks. Pille-Riin Purje koostatud kavalehelt loen Kalde kohta: sündinud Peterburis 1908, näitleja Tallinnas ja Pariisis, Paul Pinna sõber ja pärandihoidja, 1930. aastate varieteeturneed Pariisis, Kopenhaagenis, Brüsselis, Berliinis, Helsingis, Sofias, Prahas, Ateenas …, aga ka Haapsalus, Narva-Jõesuus, Pärnus, Kuressaares. Kalde on juhtinud Rakvere teatrit ja Tallinna tsirkust, 1970–1988 olnud kabaree Tallinn kunstiline juht. Mees nagu teatrisajand.
Paul Kalde oli Kuressaare teatrijuht aastatel 1945–1947. Andres Raagi Paul korraldab, lavastab, õpetab, tal on kogu aeg kiire. Innukalt seletab ta trupile, mis on „maagiline kui“ – see Stanislavski läbielamiskunsti alustala. Trupp mängib selle „maagilise kui“ nagu muuseas ja muhedal moel meeldejäävaks, nagu seda tehti kunagi ammu Toscana võlujuuksenõelaga „Kolme apelsini“ loos.
Näitleja Andres Raagi karakteritunnetust olen alatasa imetlenud, nüüd saab näitleja mängida lavastajat ehk võimaluse revanšiks, et näidata, millised need teatridemiurgid tema teel on olnud. Mingit paroodiagaleriid ei tule, aga väikesi vimkasid ja teatri siseringi aasimisi mängib ta rõõmuga.
Seda rõõmu võimendab ka kooslus, sest teine Tallinna Linnateatri mees Allan Noormets on ka laval – omad mehed ikka toetavad üksteist. Noormetsa mängida on vana näitleja. Sellelgi rollil on oma prototüüp Aleksander Resta (1898–1984), kelle teatritegu alanud juba August Wiera Vanemuisest. Nii Ester Purje oma meenutustes kui ka vanemad Hiiumaa prouad Kärdla kultuurimaja aegadest mäletavad Restat kui väga elegantset härrasmeest.
Noormetsa Aleksander kannab küll punast salli ja elegantset kaabut nagu kunstimeistrile kohane, aga loomult on ta rahvamees. Meenutab oma teatrinoorust, kui Wiera hobuse lavale tõi.
Kui hobust ei saa, päästaks lehmgi lavastuse, annab ta lavastajale nõu. Kui Raag lavastajana on vaoshoitum tüüp, siis Noormets näitleja rollis priiskab täiega, joob viina mõnuga, ei hoia oma arvamust vaka all ja näitleb, nagu torust tuleb. Meenuvad Allan Noormetsa rollid lavastustes „Armastus kolme apelsini vastu“ ja „Ainus ja igavene elu“. Näe, milliseid mälestusi võib ühest „Unistusest“ välja pressida, kui Noormets on mängurõõmu üles leidnud.
Olukorras, kui kaks kogenud teatrihunti Kalde-Raag ja Resta-Noormets lava valitsevad, on oma lusti leidnud ka Markus Habakukk, kes mängib noort südametemurdjat, näitlejat Jaani. Suure õhinaga soovib tema Jaan uues teatritükis mängida korraga mitut rolli. Mis seal salata, Habakukel on nii palju lavasarmi ja -värvi, et ta saabki sellega hakkama, mistõttu publikul on lõbu laialt.
Üks naljanumber on see, kui lavastaja Paul hakkab poisile ette näitama, kuidas käib üks õige lavakõnd. Ah siis niiviisi üksteist matkides nad harjutavadki seda kohaloleku kunsti. Raagi ja Habakuke stseen on küll pilapiiril, aga väga naljakas. Häid näitlejavõimeid ilmutab noormees ka Estriga kurameerimise tähtsas töös. Improviseerimist ja silmategemist jagub igasse lavahetke. Nii nagu 78 aastat tagasi päriseluski olla olnud – Jaanile meeldis Ester.
Lavastuse proov on „Unistuse“ kontekstis vaatajale huvitavam kui see, milleks proovi tehakse. Hugo Raudsepa „Tagatipu Tiisenoosenist“ inspireeritud näitemängus näeb omaaegset kandilist näitlemismaneeri ja takuseid parukaid. Raudsepa tekstiga uperpallitamine uinutab tähelepanu, stseen kipub venima ja absurdirõõm hajuma. Oleks oodanud lennukamat lahendust, näiteks vaadet, mis toimub selle „Tiisenooseni“ etenduse ajal lava taga vms. Jandi tõsidusest võiks saada ägeda oksüümoroni, midagi magusa valu laadis. Aga stopp, nüüd hakkan ise tegelema „Hamleti“ lavastamisega Alamkolka külas. Pilk tagasi „Tiisenoosenile“: maalitud dekoratsioonid rõõmustavad oma lapsemeelsusega, neis on lendu nagu Chagallil, aga värvid on palju soojemad. Ilus töö Viljandi kooli (TÜVKA) dekoraatoritelt-butafooridelt ja õpetaja Eve Komissarovilt. Idee autor lavastuse kunstnik Silver Vahtre.
Kui lavastuse meesteliin tunneb ennast nagu kala vees, siis naiste sulandumine mängu on raskepärasem. See võib olla kinni nii näitleja eripäras, kogenematuses kui ka dramaturgilises materjalis. Magda Saliste-Hammer, keda mängib Merilin Kirbits, on küll aktiivne, aga oma käremeelsuses üksjagu rabe. Näitlejakoolituse stuudium, mida Magda „Unistuses“ veab, ei hakanud tema kasuks tööle. See võib mängukordadega paraneda, seda enam et mängu tuuakse Kuressaare teatriloo kontekstis tähtis ürik: käsiraamat asjaarmastajatele näitlejatele, ilmunud 1927 Saaremaal, autoriks Jaan Metua, kelle nimega on seotud teatritegevuse algus Kuressaares 1924. aastal.
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov on „Unistusse“ lavastanud laulunumbrid, mis publiku käima tõmbavad. Laul annab kindlama jalgealuse ka Estri osatäitjale. Luisa Lõhmus on plakatil noore Ester Reinarti moodi. Kui Estri põlvkonna näitlejad tulid kõik otse elust enesest, siis Luisa on Viljandi kultuuriakadeemia näitlejataustaga. Tema tugevam külg on muusika: laulab, mängib klaverit. Tema tegelase arglik sisenemine teatriruumi on üksjagu orgaaniline – võõras koht ja võõrad inimesed ümberringi. Suurest erutusest ei taha hääl tööle hakata. Huvitav, kas lauljad tekitavad oma häält kuidagi teistmoodi kui sõnateatri näitlejad, diafragmahingamine peaks ju paigas olema. Lavastuse alguses Paul, vana proff, kohe kontrollibki noore näitleja hingamistehnikat ja hääleaparaati – peaks justkui töötama.
„Unistuse“ Ester on kenake, aga kartliku loomuga, tavaliselt sellised lavale ei kipu. Aga kui läheb „maagilise kui“ mängimiseks, täidab ta oma ülesannet suure innuga. Ei tea, kas rolli ebakindlusest või näitlejaülesandest lähtuvalt, jätab tütarlaps Jaani kurameerimiskatsed tähelepanuta. See Ester ei tunne ennast teatritrupis kindlalt. Ta on ühekorraga nii ehmunud kui ka imestunud sellest, mis ta ümber toimub. Näitlemine ja ansamblitunnetus, see on imelihtne, kui vaadata vanu tegijaid. Aga kui su tööriistade seas ei ole psühholoogilise teatri vahendeid, jääd jänni. Nii on Luisalgi veel pikk tee minna, et mängust ja partneritest rõõmu tunda ning unustada liigne väärikus või jäikus, mis noort inimest näikse kammitsevat.
Mängurõõmuni „Unistus“ siiski jõuab, vaatamata „vastutöötamisele“. Ajastut pole rõhutatud: Stalinit keegi ei tsiteeri, Smuuli nime korra mainitakse. Taluelu seiku noor Ester laval küll meenutab, aga tugevamalt tõuseb dokumentaalsus esile lavakujunduses ehk „Tagatipu Tiisenooseni“ tarvis maalitud kulissil, kus näeb pildikest Maina taluõuest. Etendusejärgselt käisime kontrollimas: suur kivi, kus vaimud tantsinud, on endiselt alles ja kenasti tähistatud.
Nii et paigavaimuga on lugupidavalt ümber käidud teatris ja ka elus. Selline asjade käik rõõmustaks Estrit ennast. Kindlasti paneks teda heldima noore nimiosalise kena lauluhääl ja välimus. Ehk poetaks ta pisara, nähes-kuuldes etenduse lõpupildis noort Estrit mängimas Schumanni klaveripala „Unistus“. Maina väikeses asunikutalus ju klaverit polnud. Ja mõelda vaid, ka teatrimaja, kus kõik juhtub, on ikka seesama koht.
Palju tüdrukuid maailmas on teatrisse tulnud oma suurte unistuste tiivul. Peaasi on õigel ajal aru saada, kust läheb see tee, mis kohale viib. Publikule siin ja praegu loob Kuressaare teatri „Unistus“ aga aegruumi oma naljade ja mängureeglitega, aidates niiviisi paariks tunniks unustada selle, mis teatriukse taga.
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999