Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust.

Kuressaare teatri „Unistus“, dramaturg ja lavastaja Tiit Palu, lavastusdramaturg Pille-Riin Purje, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Tarmo Matt. Mängivad Luisa Lõhmus, Andres Raag, Merilin Kirbits, Allan Noormets ja Markus Habakukk. Esietendus 26. X Kuressaare teatri suures saalis.

Saaremaa paigavaim pole laita, tõmbab meid, massakaid, ligi küll ja veel. Kui paigal on oma lugu, on see rõõmuks omakandi rahvale ja väljast tulijale. Kuressaare teater jagab meiega oma lugu – „Unistust“, mis saab alguse hetkel, kui 1946. aastal astub teatriuksest sisse üks 19aastane tütarlaps.

Tean, et see tüdruk on elanud Kuressaare lähedal suures peres maalapse elu ja talle meeldib Smuuli lugeda. Olen temaga Mainal tema lapsepõlvemaja lehtlas veskikivist laua taga istunud ja kartulisalatit lõikunud. See kohtumine leidis aset rohkem kui pool sajandit pärast Ester Reinarti teatridebüüti. Minu vastas istuja pidi olema siis 76aastane. Koduselt sättimata ja kelmikalt teatraalne oli ta sel augustipäeval. Nii sarmikas, et sõida või kohe kaameraga peale. Kindlasti oli ta rõõmus ja õnnelik oma Saaremaa suves, tütre sünnipäeva ootel.

Ester Purje noorusmälestused on olnud Tiit Palule aluseks, et kirjutada ja lavastada pildikesi Saaremaa teatrielust. „Unistuse“ tegelane Ester (Luisa Lõhmus) on kui tasane kaasasõitja karusellil, mille pöörlemist pole tema võimuses dikteerida. Noorel inimesel tuleb oma laul ära laulda ajal, kui teatritrupis annavad tooni kolm meest: lavastaja Paul (Andres Raag), vana näitleja Aleksander (Allan Noormets) ja noor näitleja Jaan (Markus Habakukk). Neljas trupi liige, näitleja Magda (Merilin Kirbits) teeb koomiliste etteastetega midagi subretirolli meenutavat.

Andres Raagi tegelase prototüübiks on Paul Kalde (1908–1991), kelle kirev elulugu võiks anda efektset materjali pikaks seriaaliks. Pille-Riin Purje koostatud kavalehelt loen Kalde kohta: sündinud Peterburis 1908, näitleja Tallinnas ja Pariisis, Paul Pinna sõber ja pärandihoidja, 1930. aastate varieteeturneed Pariisis, Kopenhaagenis, Brüsselis, Berliinis, Helsingis, Sofias, Prahas, Ateenas …, aga ka Haapsalus, Narva-Jõesuus, Pärnus, Kuressaares. Kalde on juhtinud Rakvere teatrit ja Tallinna tsirkust, 1970–1988 olnud kabaree Tallinn kunstiline juht. Mees nagu teatrisajand.

Paul Kalde oli Kuressaare teatrijuht aastatel 1945–1947. Andres Raagi Paul korraldab, lavastab, õpetab, tal on kogu aeg kiire. Innukalt seletab ta trupile, mis on „maagiline kui“ – see Stanislavski läbielamiskunsti alustala. Trupp mängib selle „maagilise kui“ nagu muuseas ja muhedal moel meeldejäävaks, nagu seda tehti kunagi ammu Toscana võlujuuksenõelaga „Kolme apelsini“ loos.

Näitleja Andres Raagi karakteritunnetust olen alatasa imetlenud, nüüd saab näitleja mängida lavastajat ehk võimaluse revanšiks, et näidata, millised need teatridemiurgid tema teel on olnud. Mingit paroodiagaleriid ei tule, aga väikesi vimkasid ja teatri siseringi aasimisi mängib ta rõõmuga.

Seda rõõmu võimendab ka kooslus, sest teine Tallinna Linnateatri mees Allan Noormets on ka laval – omad mehed ikka toetavad üksteist. Noormetsa mängida on vana näitleja. Sellelgi rollil on oma prototüüp Aleksander Resta (1898–1984), kelle teatritegu alanud juba August Wiera Vanemuisest. Nii Ester Purje oma meenutustes kui ka vanemad Hiiumaa prouad Kärdla kultuurimaja aegadest mäletavad Restat kui väga elegantset härrasmeest.

Noormetsa Aleksander kannab küll punast salli ja elegantset kaabut nagu kunstimeistrile kohane, aga loomult on ta rahvamees. Meenutab oma teatrinoorust, kui Wiera hobuse lavale tõi.

Kui hobust ei saa, päästaks lehmgi lavastuse, annab ta lavastajale nõu. Kui Raag lavastajana on vaoshoitum tüüp, siis Noormets näitleja rollis priiskab täiega, joob viina mõnuga, ei hoia oma arvamust vaka all ja näitleb, nagu torust tuleb. Meenuvad Allan Noormetsa rollid lavastustes „Armastus kolme apelsini vastu“ ja „Ainus ja igavene elu“. Näe, milliseid mälestusi võib ühest „Unistusest“ välja pressida, kui Noormets on mängurõõmu üles leidnud.

Olukorras, kui kaks kogenud teatrihunti Kalde-Raag ja Resta-Noormets lava valitsevad, on oma lusti leidnud ka Markus Habakukk, kes mängib noort südametemurdjat, näitlejat Jaani. Suure õhinaga soovib tema Jaan uues teatri­tükis mängida korraga mitut rolli. Mis seal salata, Habakukel on nii palju lavasarmi ja -värvi, et ta saabki sellega hakkama, mistõttu publikul on lõbu laialt.

Üks naljanumber on see, kui lavastaja Paul hakkab poisile ette näitama, kuidas käib üks õige lavakõnd. Ah siis niiviisi üksteist matkides nad harjutavadki seda kohaloleku kunsti. Raagi ja Habakuke stseen on küll pilapiiril, aga väga naljakas. Häid näitlejavõimeid ilmutab noormees ka Estriga kurameerimise tähtsas töös. Improviseerimist ja silmategemist jagub igasse lavahetke. Nii nagu 78 aastat tagasi päriseluski olla olnud – Jaanile meeldis Ester.

Lavastuse proov on „Unistuse“ kontekstis vaatajale huvitavam kui see, milleks proovi tehakse. Hugo Raudsepa „Tagatipu Tiisenoosenist“ inspireeritud näitemängus näeb omaaegset kandilist näitlemismaneeri ja takuseid parukaid. Raudsepa tekstiga uperpallitamine uinutab tähelepanu, stseen kipub venima ja absurdirõõm hajuma. Oleks oodanud lennukamat lahendust, näiteks vaadet, mis toimub selle „Tiisenooseni“ etenduse ajal lava taga vms. Jandi tõsidusest võiks saada ägeda oksüümoroni, midagi magusa valu laadis. Aga stopp, nüüd hakkan ise tegelema „Hamleti“ lavastamisega Alamkolka külas. Pilk tagasi „Tiisenoosenile“: maalitud dekoratsioonid rõõmustavad oma lapsemeelsusega, neis on lendu nagu Chagallil, aga värvid on palju soojemad. Ilus töö Viljandi kooli (TÜVKA) dekoraatoritelt-butafooridelt ja õpetaja Eve Komissarovilt. Idee autor lavastuse kunstnik Silver Vahtre.

Kui lavastuse meesteliin tunneb ennast nagu kala vees, siis naiste sulandumine mängu on raskepärasem. See võib olla kinni nii näitleja eripäras, kogenematuses kui ka dramaturgilises materjalis. Magda Saliste-Hammer, keda mängib Merilin Kirbits, on küll aktiivne, aga oma käremeelsuses üksjagu rabe. Näitlejakoolituse stuudium, mida Magda „Unistuses“ veab, ei hakanud tema kasuks tööle. See võib mängukordadega paraneda, seda enam et mängu tuuakse Kuressaare teatriloo kontekstis tähtis ürik: käsiraamat asjaarmastajatele näitlejatele, ilmunud 1927 Saaremaal, autoriks Jaan Metua, kelle nimega on seotud teatritegevuse algus Kuressaares 1924. aastal.

Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov on „Unistusse“ lavastanud laulunumbrid, mis publiku käima tõmbavad. Laul annab kindlama jalgealuse ka Estri osatäitjale. Luisa Lõhmus on plakatil noore Ester Reinarti moodi. Kui Estri põlvkonna näitlejad tulid kõik otse elust enesest, siis Luisa on Viljandi kultuuriakadeemia näitlejataustaga. Tema tugevam külg on muusika: laulab, mängib klaverit. Tema tegelase arglik sisenemine teatriruumi on üksjagu orgaaniline – võõras koht ja võõrad inimesed ümberringi. Suurest erutusest ei taha hääl tööle hakata. Huvitav, kas lauljad tekitavad oma häält kuidagi teistmoodi kui sõnateatri näitlejad, diafragmahingamine peaks ju paigas olema. Lavastuse alguses Paul, vana proff, kohe kontrollibki noore näitleja hingamistehnikat ja hääleaparaati – peaks justkui töötama.

„Unistuse“ Ester on kenake, aga kartliku loomuga, tavaliselt sellised lavale ei kipu. Aga kui läheb „maagilise kui“ mängimiseks, täidab ta oma ülesannet suure innuga. Ei tea, kas rolli ebakindlusest või näitlejaülesandest lähtuvalt, jätab tütarlaps Jaani kurameerimiskatsed tähelepanuta. See Ester ei tunne ennast teatritrupis kindlalt. Ta on ühekorraga nii ehmunud kui ka imestunud sellest, mis ta ümber toimub. Näitlemine ja ansamblitunnetus, see on imelihtne, kui vaadata vanu tegijaid. Aga kui su tööriistade seas ei ole psühholoogilise teatri vahendeid, jääd jänni. Nii on Luisalgi veel pikk tee minna, et mängust ja partneritest rõõmu tunda ning unustada liigne väärikus või jäikus, mis noort inimest näikse kammitsevat.

Mängurõõmuni „Unistus“ siiski jõuab, vaatamata „vastutöötamisele“. Ajastut pole rõhutatud: Stalinit keegi ei tsiteeri, Smuuli nime korra mainitakse. Taluelu seiku noor Ester laval küll meenutab, aga tugevamalt tõuseb dokumentaalsus esile lavakujunduses ehk „Tagatipu Tiisenooseni“ tarvis maalitud kulissil, kus näeb pildikest Maina taluõuest. Etendusejärgselt käisime kontrollimas: suur kivi, kus vaimud tantsinud, on endiselt alles ja kenasti tähistatud.

Nii et paigavaimuga on lugupidavalt ümber käidud teatris ja ka elus. Selline asjade käik rõõmustaks Estrit ennast. Kindlasti paneks teda heldima noore nimiosalise kena lauluhääl ja välimus. Ehk poetaks ta pisara, nähes-kuuldes etenduse lõpupildis noort Estrit mängimas Schumanni klaveripala „Unistus“. Maina väikeses asuniku­talus ju klaverit polnud. Ja mõelda vaid, ka teatrimaja, kus kõik juhtub, on ikka seesama koht.

Palju tüdrukuid maailmas on teatrisse tulnud oma suurte unistuste tiivul. Peaasi on õigel ajal aru saada, kust läheb see tee, mis kohale viib. Publikule siin ja praegu loob Kuressaare teatri „Unistus“ aga aegruumi oma naljade ja mängureeglitega, aidates niiviisi paariks tunniks unustada selle, mis teatriukse taga.