“Mida toob uus koroonast mõjutatud aasta? Meie etendustegevus ei katke, aga peame arvestama etteantud tingimusi,” kirjutab Kuressaare teatri loomejuht Aarne Mägi.

On aasta algus, päevad juba pööripäevast poole tunni võrra pikemad ja tanguvorsti mekk maitsemeeltes kümneks kuuks tallele pandud. Me teame kõik varsti juba aasta kestnud saaga valusid ja sellel detailselt ei peatu, sest igapäevast viirusestatistikat saab lugeda vist igast väljaandest.

Kevadest siiani oleme kõik pidanud kuidagi teisiti hakkama saama. Nii ka teatris, sest ega see viirus ju küsi, kas käid teatris, kohvikus või kaubamajas. 

Kuna minu igapäevatöö on seotud teatri tegemistega, siis allpool mõningane ülevaade sellest, mis jäi eelmisel aastal tegemata ja mida võimalusel sellel aastal teha tahaks. 

2020. aasta algas paljutõotavalt, proovid olid lükatud kevadesse, et võimalikult rohkem repertuaaris olevaid lavastusi mängida. 

10. märtsini andis teater 33 etendust, siis pandi kõik lukku ja “tänu” koroonale pidime ära jätma repertuaari järgi 17 etendust. Lootus jäi seega suvele, et midagi muutub, et publikul pole jäädavat koroonahirmu ja uued haiguslained jäävad tulemata. 

Uus viiruselaine tuli sügisega, aga teatri suvelavastust Mihkli talu tagaõuel vaatas juuli lõpus, augusti alguses 1870 vaatajat. See arv oli meeldiv üllatus mitte ainult meile – arvan, et ükskõikseks ei jäänud keegi, kes teatri suvelavastusest osa said. 

Sügisesed plaanid eelmisel aastal sai kiirelt ümber mängitud ja 2021. aasta alguseks planeeritud “Shakespeare´i kogutud teosed” Sander Puki lavastuses esietendus Kuressaare teatris 10. oktoobril.

Kolm ärajäänud etendust 

Publik vaatas mainitud lavastust eelmise aasta sügisel Kuressaare teatris ja Sandla kultuurimajas üheksal korral ja vaid viimane, aasta lõpus toimuma pidanud etendus jäi ära. 

“Kes on Punamütsike?” jõudis esietenduseni 3. detsembril ja seda juba uues koroonahirmus. Õnneks on publik aga suutnud maskikohustusest viisakalt kinni pidada kogu kohustusliku aja ja seni ei ole mingeid arvestatavaid tagasilööke olnud, välja arvatud kolm ärajäänud etendust:  juba mainitud “Shakespeare´i kogutud teosed”, “Kes on Punamütsike?” ja “Naksitrallid”. Need ärajäämised olid n-ö ennetava iseloomuga. 

Mis saab edasi? Kui täpselt teaks, siis oskaks ka vastavalt käituda. Kuna aasta algusse plaanitud etendused sellesama koroona pärast mandril kipuvad ära jääma, siis alustame proovidega, et märtsikuus saaks esietendus, Douglas Goweri “Issid”, toimuda. Etendustegevus ei katke, aga arvestama peab etteantud tingimusi.

Suvi tundub olevat nii kaugel, et kõik võib veel muutuda. Praegu oleme kinnitanud suvelavastuse toimumise aja: 29. juuli, mil peaks esietenduma Indrek Hargla kirjutatud “Trimmerdaja surm”. Samuti on huvi tuntud meie eelmise aasta “Õitsva mere” saatuse vastu, et kas oleks ka saabuval suvel võimalik seda näha-vaadata. Kuna paljud selles loos olid külalisnäitlejad, siis taas –  viidates ei-tea-mis-saab-asjaoludele – hetkel pole midagi kindlat kinnitada võimalik. Ootame kevadet ja loodame parimat.

Kui heita pilk teatritele üle Eesti, siis ega üldine olukord meie omast palju erine – välja arvatud Tallinnas, kus kõik teatrid ja kontsertasutused on praeguse seisuga lihtsalt suletud, 17. jaanuarini. 

Kas välistest muutustest tingituna muutub ka teater, ei tea. Kevadises nn isolatsioonis üritasid paljud etendus- ja muud kultuuriasutused kolida interaktiivsetesse saalidesse ja jagasid elamusi ekraani vahendusel. Seda tegi ka Kuressaare teater mõnel korral benedict.television.ee ja Saarte Hääle veebiülekannete vahendusel. Vaatajaid kogunes kolmel eri etendusel vaatama üle tuhande. Keerulisel ajal võimalus seegi, kuigi kultuurielamuse saamise õnnestumine või ka vastupidi on seotud valdavalt ikka vahetu publikuga. 

Kas muutub ka teater ise?

Loodame, et jaanuari lõpus kümnes kord Saaremaal mängitavale lavastusele “Shakespeare´i kogutud teosed” vaatajaid jagub. Kinnitan, et naermine ei ole kahjulik, sestap soovitan seda julgelt vaatama tulla ka neil, kel teatrimaja külastamine mingitel põhjustel harvemaks jäänud on.

Teatrist teatrini minek ehk kuhu me mis tahes olukorras jõuame, jõudma peaksime, on protsess, milles osaleb koos teatriga veel terve kogukond oma tegude, mõtete või väljaütlemistega. Loodame, et see minek, see teekond ei muuda meid omavahel võõraks, vaid õpetab hindama väärtusi, mille kandjaks me ise oleme. Olgu need elamusterohked. 

Lõpetuseks tänan teatri nimel kõiki osalejaid ja kaasamõtlejaid, kelleta ei oleks meie linnas sellist etendusasutust, nagu see täna on. Austus tegijatele, kummardus publikule.