Mis tõugu need naksitrallid ikkagi on? Härjapõlvlased, kääbikud, päkapikud? Ja miks nende lugu ikka ja jälle erineval kujul uuesti elustatakse?

Eno Raua lasteraamatu “Naksitrallid” kõige tuntum lavastus on ilmselt Avo Paistiku multifilmid. Aga neid vahvaid tegelasi on läbi aegade korduvalt ka teatrilavale toodud. Praegu näiteks mängib Vanemuise teater samanimelist tantsulavastust, NUKU teater tegi kunagi aga vabaõhutüki, milles sõitis ringi isegi päris naksitrallide auto. Kuressaare Teatris praegu “Naksitralle” lavale seadev Rauno Kaibiainen mäletab Muhvi, Sammalhabet ja Kingpoolt oma lapsepõlvest Rakvere Teatri lavastusest. 

Kuressaare naksitrallide versioon on kokku pandud devised- ehk koosloomemeetodil. “Mingi selgroog oli mul välja mõeldud, aga tervik sündis ikkagi koostöös poistega (näitlejate Tanel Tingi, Jürgen Ganseni ja Markus Habakukega), kellega ma oma nägemuse läbi arutasin ja dramaturgia lõplikult kokku panin. See on ühistöö,” selgitas ta.

Mida võtta, mida jätta?

Eesti lastekirjanduse krestomaatilise teose ettevõtmine on alati vägitükk. Alates juba sellest, kuidas materjal lastelavastuse jaoks sobivasse 45 minutisse ära mahutada. “Ilmselgelt pidi sisse tooma selle kasside ja hiirte jandi, mida rahvas ju kindlasti ootab. Vahepeal kaalusin küll selle väljajätmist ja raamatu teistele teemadele keskendumist, aga jäime siiski selle juurde ning põimisime sinna veel muid tagamõtteid juurde, mis praegu ühiskonnas aktuaalsed on. Samas on Eno Raud kasvõi ökoloogiateema raamatusse juba ise aastakümneid tagasi sisse põiminud,” rääkis Kaibiainen.

Lavastuses ei saa loomulikult mööda ka üksindusest, mis enim ehk seondub Muhviga, aga mis Kaibiaineni sõnul on tugevasti hinges ka teistel tegelastel. “Meil võib-olla vähem, aga Aasia riikides on üksinduse küsimus tänapäeval juba väga tõsine,” nentis ta.

Kuigi tegu on lastelavastusega, leiab sealt endale midagi kindlasti ka täiskasvanu. “”Naksitralle” uuesti üle lugedes jäi mulje, et see polegi päris lasteraamat,” tõdes Rauno Kaibiainen, kes loodab, et see tuleb ka uues tükis välja.

Samas kinnitas ta, et tegelased räägivad ikka sama head ja tuttavat teksti ning sõnaline osa järgib vana head Eno Raua stiili. Ka meile ammu tuntud karaktereid ei ole tema sõnul pea peale pööratud. “Võib-olla multifilmitegelastest on nad pisut erinevad. Aga võib-olla ka mitte,” naeris Kaibiainen.

Kuressaare Teatri etendus on hoogne ja tempokas, mida peaks toetama ka muusikaline kujundus ja valgusrežii. “Aga seal on ka hästi siiraid, päris hetki. Minu nõudmine näitlejatele ongi siiras ja naturaalne osatäitmine,” sõnas lavastaja.

Lavalt ei puudu ei auto ega ka järv ning tegelasi on kah lisaks naksitrallidele, hiirele, kassidele, rottidele veel palju rohkem. Kuidas need sinna tekivad, saab näha juba etenduse ajal.

Kes on peategelane?

“Võib-olla auto, võib-olla mõni naksitrallidest – ma ei teagi. Sõltub sellest, kellele keskenduda ja kelle lugu jutustada. Minu soov on rääkida kolme mehikese lugu, aga sealjuures tundub, et asju mõjutab kõige rohkem Kingpool. Teised on rohkem sellised keskmised Eesti mehed,” arutles Rauno Kaibiainen.

Ta ei välistanud, et lavastus annab naksitrallide kohta teada ka midagi sellist, mida raamatutes ei ole. “On teatud mikrodetaile, mille ehk terasem vaataja ka läbi hammustab ja kui ta on raamatuga väga täpselt kursis, siis ilmselt hakkab mõtlema, et kas see oli seal või ei olnud,” muigas ta.

Kaibiainen lisas, et Eno Raua teose eelnev tundmine ei ole etendusele tulles ilmtingimata vajalik. “Ma loodan väga, et meie dramaturgia ja lavastus seisavad ikka ise piisavalt hästi koos,” naeris ta. “Aga raamatut tasub loomulikult samuti lugeda.”

Muhvi osatäitja Jürgen Gansen tunnistas, et on alati elanud teadmises, et kui kunagi naksitrallide tegemiseks läheb, siis temal tuleb kindlasti mängida just Muhvi. “Mingis suvelaagris tehti kunagi teletupse ja siis oli ka kohe selge, et mina pean olema Po. Pikkus paneb asja paika.”

Oma tegelaskuju kohta ütles Gansen, et Muhv on terve elu olnud üksik, üritanud sõpru leida, kuid erinevatel põhjustel pole see tal õnnestunud. Samas on Muhvil erinevalt teistest tegelastest vähemasti raamatus ette näidata ka perekonnapilt muhvides lähedastest.

“Eks meie eesmärk on teha trilli ja tralli, aga samas panna vaataja mõtlema ka sügavamate teemade peale,” lausus ta.

Kokku on sel talvel plaanis “Naksitralle” mängida kakskümmend korda. Kuressaares antakse kolmteist etendust, millest esimene toimub Kuressaare Teatri 20. sünnipäeva peoõhtul. Teatri loomejuht Aarne Mägi selgitas, et korraga kaht lavastust teater paraku välja tuua ei suuda ja kuna kalendriaasta lõpetamine on tavapäraselt kaasnenud lastelavastuse esietendustega, siis nii tehakse ka sel aastal.

“Mis teatri juubelisse puutub, siis esietendus on selle õhtu üks osa. Planeeritud teatriõhtu on kahes vaatuses, millest esimene juba mainitud “Naksitrallid”. Teises, improvisatsioonilises vaatuses osalevad kutsutud külalisnäitlejad ja näidatakse Margus Mulla ja Kuressaare Teatri koostöös valminud ülevaatefilmi “Paarkümmend kordumatut aastat”. Kokku kestab kogu üritus koos vaheajaga umbes kaks ja pool kuni kolm tundi,” rääkis ta.