Kuressaare teater toob tuleval aastal lavale näitemängu “Unistus”, mis põhineb omaaegse Kuressaare teatri näitleja Ester Reinart-Purje (30. jaanuar 1927 – 27. mai 2020) mälestustel.

“Kui mu armas ema lahkus, tundsin ja teadsin, et tema ärasaatmine tuleb teha teistmoodi. Siduda kahe talle olulise ja armsa teatriga,” meenutas Estri tütar Pille-Riin Purje. Nii rändaski urn lahkunu põrmuga kõigepealt Kuressaare teatrisse ja seejärel Eesti Draamateatrisse.

Kummagi tseremoonia jaoks koostas Purje erineva kava ema kirjapandud mälestustest ja tema lemmikluuletustest. Kuressaare teatris esitasid kompositsiooni Piret Rauk, Kiiri Tamm ja Aarne Mägi. “Ja kohe pärast seda, teatri kohvikus, esimene idee tulevasest lavastusest lendu läkski. Ja lendu päästis selle mu hää sõber Maris Johannes,” ütles Purje. Mõte idanes, arutelud Kuressaare teatriga jätkusid ja viisid Tiit Paluni, kes arvati sobilikuks tükki kirjutama ja lavastama.

“Mulle tundub, et sõjajärgsel ajal oli Kuressaare teater koht, kuhu püüti maailma eest peitu pugeda. Maailm muidugi jõudis neile järele ja seepärast vahetusid kunstilised juhid peaaegu igal aastal,” rääkis Tiit Palu. “See näidend räägib Estrist, kes tunneb tõmmet teatri poole. See tõmme jääb temaga terveks pikaks eluks. Teater on maagiline paik, mis hoiab ja kaitseb ja määrab saatusi. Unistus teatrist ei kao kunagi, kui see juba inimeses sündinud on,” selgitas ta.

Näidendi aluseks on Estri mälestused lapsepõlvest ja teatrist, samuti infokillud selleaegse Kuressaare teatri inimeste ja kunstitegevuse kohta. Näidendi keskmes on peamiselt 1947. aasta kevad, mil Kuressaare teatris lavastati Hugo Raudsepa näidend “Tagatipu Tiisenoosen”.

Tegelasi on viis: peale värskelt teatriga liitunud Estri veel lavastaja Paul Kalde ja näitlejad Magda Saliste, Aleksander Resta ja Jaan Tappel. “Nad kõik on huvitava saatusega inimesed, kellest ka Ester on kirjutanud nii oma mälestustes kui ajakirjanduses avaldatud artiklites. Paul Kalde oli enne sõda mitmekülgne estraadiartist, kes esinenud ka Pariisis ja Aafrikas. Aleksander Resta oli olnud osaline legendaarses August Wiera teatris,” rääkis Palu.

Lavastaja enda esimesed kokkupuuted Ester Purjega pärinevad lavaka aegadest, mil ta tudengina käis sageli draamateatris. “Ester oli alati esinduslik, väärikas, naeratav publikuteenindaja. Ta võttis perenaisena publiku vastu Draamateatri majja sisenemisel. Ma ei teadnud ju, kes ta on, ometi jäi meelde tema soe ja selge olemine, ta oli täiesti eriline teiste publikuteenindajate seas. Tema teadis kindlasti kõiki tudengeid, küllap jälgis meid ja elas kaasa. Niimoodi oli tema aastakümneid see, kes tervitas meid, noori teatrist unistajaid,” meenutas Palu.

Ta lisas, et hiljem oli tal Estriga ka isiklikke põgusaid kokkupuuteid, kuid kõige tähtsam oli tema jaoks teadmine, et see inimene on olemas. “Ester elas pika ja huvitava elu, oma jääv osa oli selles kindlasti esimesel saabumisel noore tehnikumiõpilasena Kuressaare teatrisse 1946. aasta sügisel.”

Nooruke Ester Reinart töötas Kuressaare teatris näitlejana lühikest aega: 1. detsembrist 1946 kuni 1949. aastani. Hiljem oli ta ametis Eesti Televisiooni toimetajana, nukuteatris pedagoogina ning aastast 1981 draamateatri publikuperenaise ja -teenindajana.

Näidendi “Unistus” lavale toomiseks eraldas äsja 3000 eurot toetust Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutsev Kristi ja Siim Kallase fond, mille eesmärgiks on toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris.