Lavakujundus on minimalistlik, ent mänguline, piir publiku ja näitlejate vahel on õhkõrn.
Fotograaf Mari-Liis Nellis

„See pole kellegi õige nukk. On mingisugune… Sipsik!” ütles Mart, kui oma nooremale õele sünnipäevakingituse oli valmis saanud. Ent nagu kõik teame, sai suure armastuse ja hoolega loodud Sipsik Anule sama elavaks kui me kõik.

Mulle tundub, et „Sipsik” esineb justkui Eesti laste lapsepõlve ühe tüvitekstina. Olenemata sellest, mis toimub suurte inimeste maailmas, meenutab „Sipsik” lastele lihtsaid ja siiraid väärtuseid, maailma, mis on hea, sõltumata ettetulevaist raskustest. Seal ei jää puutumata keerulisedki teemad alates taksosse unustatud lemmiknukust ja võitlusest herilastega ning lõpetades suureks saamise nukrusega.

Tuttav lugu on Kuressaare Linnateatri käsitluses saanud hoogsa ja uudse vormi. Lavakujundus on minimalistlik, ent mänguline, piir publiku ja näitlejate vahel on õhkõrn. See meenutab veidi lapsepõlvest tuttavat mängu, kus suurele pappkastile midagi pisikest lisades või ära võttes võis kast muutuda milleks iganes – autoks, toaks, vanaema aiaks, kosmoseraketiks… Ei ole näitlejaid varjavaid sirme, ei ole ülevoolavat tere-lapsed-tulge-vaadake-tooni. On lihtne lugu Anust, Sipsikust, sõprusest, hoolimisest ja seiklustest. Tuttav, ent siiski puudutav. Ka esimest korda kuuldes turvaline ja helge.

Miskipärast teeb tuttav lugu mind nukralt nostalgiliseks, ehkki saal rõkkab kilkeist ja väikesed süvenenud vaatajad on tooliservale nihkunud. Mingi seletamatu lapsepõlveigatsus poeb hinge ega taha sealt kuidagi lahkuda, isegi kui rõkkan naerda koos oma pisikese teatrikaaslasega Jürgen Ganseni nutikalt koomilisele vanaemaks-tädiks-Mardiks-Sipsikuks-vanaemaks transformeerumisele kaasa elades või jälgides, kuis herilased teatrisaali seintel vapras võitluses ellu ärkavad. Terve saal on tähti täis ja klomp on kurgus. Kui vaid saaks olla ise veel selline väike vaataja, kogeda seda kõike esimest korda… Kui veel kuuleks nukkude salajutte ja mäletaks alati näha tervet maailma kui imet.

Tajun, et just seesama on mõlkunud ka trupi mõtteis. Kui lugu Anust ja Sipsikust lõppeb, saame korraks piiluda näitlejate lapsepõlveigatsusi. Kaasas on armsad mängud ja lood kasvamisest ja ka teadmine, et lapsepõlv kannab meid kõiki läbi elu, laotatakse hetkeks meie ette, et siis luua hiiglaslikus pappkarbis uus mängumaailm.