Lavastuse “Tapatöö jumal” läbimängud Kuressaare Linnateatris mõned päevad enne esietendust on rõõmsad. Nii saalist vaadatuna kui ka lavalt esitatuna.

Teatrist tulles on hea meel. Üsna mitmel põhjusel. Esiteks seepärast, et Kuressaares näeb nelja andekat näitlejat, kellest kolm on siin püünel esmakordselt. Teiseks seepärast, et ometi kord on siia lavastama tulnud/kutsutud Jaak Allik. Kui meenutama hakata, siis on just tema see mees, suuresti tänu kellele Kuressaare Linnateater üldse hinge sisse sai.

Hea meel on ka selle üle, et vaatamata rahalisele kaalujälgimisele vabariiklikus kultuurisfääris saab kodulinna teater alustada uut hooaega esietendusega. Küllap teavad vaid tegijad ise, kas ja kui palju lavastuse sündi rahamured piirasid, igatahes saali vaesus ei paista. Ei otseses ega ülekantud, ei majanduslikus ega sisulises mõttes.

Tegijate ainus mure on see, kas suht brutaalne pealkiri rahvast eemale ei peleta. Kaaluti erinevaid variante, kuid originaalist paremat välja ei mõeldud. Ja lugeja võib mind uskuda – laval ei tapeta kedagi. Vähemasti mitte otseses tähenduses. Verd ei lenda, nugadega ei vehita. Pealkirjast ei saa aru need, kes pole lavastust näinud. Teatrist tulles peaks olema selge, miks Reza oma lavaloo just nii nimetas.

Intriigi käivitajateks on 13-aastased perepojad. Reille’ide poeg Ferdinand on löönud Houille’ide pojal Brunol sisse kaks esihammast. Poistevahelise tüli klaarimiseks kohtuvad kaks Pariisi keskklassi abielupaari. Meeldivalt alanud õhtu muutub aina pingelisemaks…

Sisust rohkem ei räägikski, seda peab ikka ise vaatama minema. Hea näitemäng pakub võimalusi – kes tahab meelelahutust, leiab sealt naerukohti, kes tahab mõelda ja lavale kui peeglisse vaadata – ka see võimalus on olemas. Lugu ise on vägagi päevakajaline ja üldinimlik. Vägivald ei pruugi olla – ja väga sageli ei olegi! – füüsiline termin.

Päevakajaline koolivägivald on taimeke, mille esimesed idud on kasvanud välja kodust, koduvägivallast. Olgu siis füüsilisest või vaimsest. Kui üks pereisa tõstab lapse hamstri tänavale, kuna talle on see elukas algusest peale vastik olnud, siis ei maksa imestada, kui laps kehtestab end samuti väikese tapatöö jumalana, sest jõud maksab. Ja kultuurikiht on õhuke, selle alt paistab välja just seesama jõu ülemvõim.

Kes teab, ehk on Aafrika suguharude veristes vastasseisudes enam tõde ja õigust kui meie vaiksetes vastasseisudes euroremonditud nelja seina vahel. Olgu siis Prantsusmaal, Eestis või Venemaal… Või veel kuskil.

Tegelasi tuleb kiita. Laval on ansambel. On huvitav. Haarav.
Piret Rauk on hea algusest peale ja just algusest jääb meede tema Annette´i intonatsioon; naine oma peidetud saladuse, hirmude ja ootamatu vabanemisega talle pealesurutud hamstripuurist. Tema ei jää rentsli servale värisema. Ta näitab hambaid. Tõsi, ainult korraks, aga see-eest veenvalt ja meeldejäävalt.

Kersti Kreismanni mängitud Veronique on naine-maailmaparandaja. Vähemasti enda arvates. Ta kirjutab raamatuid Darfourist ja teistest maailma konfliktikolletest, kuid samas ei suuda ta hakkama saada pereelu konfliktidega. Võimalik, et seal kusagil Aafrikas saaks ta paremini hakkama, haaraks sõjanuia ja… Naine hindab, ei, lausa jumaldab kunstiraamatuid, kuid emaks ja abikaasaks olemise kunst on hoopis keerulisem. Kreismanni on hea vaadata, tema Veronique on abitu ja samas oma abitust relvana kasutav kirjanik, ta on veenev ja veetlev ühtaegu.

Sulev Tepparti Michel müüb majapidamistarbeid ja kardab närilisi – kõike, mis mööda maad liigub… Ilmselt kardab ta ka oma naist, kelle ta heameelega tõstaks kingakarbiga tänavale nagu hamster Krõbuski. Kooliaegsest kambapealikust on järele jäänud müügimees, kes on sellise s(t)aatusega leppinud või leppimas.

Jüri Aarma advokaat Alain on nii ehe ja elust enesest, et jääb mulje, nagu oleks ta kusagil advokaadibüroos stažeerimas käinud. Mees, kellel iga olukorra jaoks on lahendus või vähemasti tosin versiooni, kuidas selle vajaliku lahenduseni jõuda. Mees, kelle iidol on John Wayne, kes usub tugevama õigusesse – tapatöö Jumalasse –, kuid jääb abituks, kui temalt võetakse ta ainus “relv” – Edith Piafi häälega mobiiltelefon. Siis on ta põlvili surutud.

Jaak Allik on kahtlemata kvaliteedimärgiga lavastaja. Ilmselt tuleb tal see töö nii hästi välja seepärast, et ta lavastab harva ja ainult neid asju, mis talle ka tegelikult korda lähevad. Vähemasti nii tunnistas ta raadiointervjuus. Ja tal on hea nina valida häid näitlejaid.

Kiita tahaks ka kunstnikku. Jaak Vaus on teinud väga stiilse ja toimiva lavapildi, kus pole ülearuseid vidinaid, asju asjade pärast. Marmori imitatsiooniga laud ja krematooriumi mõõtu kamin… Kõik, mis on laval, see töötab ja toetab näitlejat. Ja saalist vaadates näeb lihtsalt ilus-maitsekas välja.

Tegelikult saab see tund ja kakskümmend viis minutit kahe abielupaari duetti-duelli läbi ootamatult kiiresti. Vaataks veel. Hirmsasti tahaks teada, mis saab edasi. Kuidas elavad edasi need neli inimest, kes on oma puurist välja tõstetud ja rentsli servale värisema jäetud. Kas nad leiavad tee tagasi? Kas nad leiavad tee edasi? Kas nende elus järgneb sellele “kõige õnnetumale päevale” kunagi ka pidu?
Hamstril on kindlasti pidu…