Riigikogu liikmel on sünnipäev. Suurt pidu ei tehta – vaid sugulased ja nende abikaasad. Pidu peaks tulema rahulik perepidu, aga pankurist sugulane on uurimise all, poolõel on pakilised võlad kaelas ning riigikogulase ja pankuri naised pole kah just tasakaalukuse etalonid. Ja kusagil aia taga keegi trimmerdab…

Ei, see pole seltskonnakroonika, hoopis Indrek Hargla näidend „Trimmerdaja surm“, mille kirjanik Kuressaare Teatri tarbeks kirja pani ja Peeter Tammearu lavastas ning mida üheteistkümnel järjestikusel õhtul Taritu rahvamaja õuel ette kantakse. Esietendus oli neljapäeval, 29. juulil.

Tegu on suvise vabaõhuetendusega ning sellest johtuvalt ei maksa publikul midagi tõsist ja tähendustiinet oodata. Mõrvalugu? Jah, kindlasti. Aga eelkõige lustlik jant, mis kõõlub päris täpselt hea maitse piiril. Sammuke veel ja oleks juba ehk labane, aga seda sammu ei tehta ning publik saab nautida rämekoomilist verbaalset tulevärki, mis jätab ehk pisut varju loo päris sünged allhoovused. Ka tegelaste küünilisus ja põhimõttelagedus tõuseb hiljem pinnale. Koduteel ehk, või veel hiljem nähtule järele mõeldes. Kui muidugi tõuseb. Kuid eks hea kunstiteos olegi selline kihiline kook, kus mingi mekk on kohe keelel, aga mõned maitsed tulevad hiljem ja kui ka ei tule, siis esimene maitse oli piisavalt tugev, et tarbitu heaks kiita.

Kohe tahaks märkida, et kõik rollisooritused olid korralikud ning kuidagi ei saa öelda, et see tegi hästi ja too mitte. Ei, kõik olid head. Kui aga kedagi eraldi esile tõsta siis oleks need kaks hullu eite, kui nii tohiks öelda. Riigikogulase Oti naine (Helena Merzin) ja Oti sugulane Päivi (Merilin Kirbits), et ikka päris haiged kujud, järele mõeldes suisa jälgid, aga kui nad olid laval ja rääkisid, siis publik naeris ja mitte vaikselt. Meestegelastest oli ehk kõikse ägedam Päivi äpardunud kavaler Üllar (Jürgen Gansen), kes oma pidurdunud reaktsioonidega toimuvale pidevalt koomilist lisavinti peale keeras.

Lõõpiva koomika all süngem lugu

„Trimmerdaja surm“ on kriminaallugu, kus on tapetu ja kus loo käigus tuleb ka süüdlane välja selgitada ning seetõttu oleks igatlaadi sisuseletus kurjast. Seda enam aga on põhjust rääkida asjadest, mis on küll teatritükiga seotud, aga mis jäävad konkreetsest teatriõhtust ehk pisut väljapoole. Vaataja visatakse pea ees loosse sisse ja vaataja peab võtma asju puhtas usus, sest tulevärk läheb üsna kohe käima ja ega mõttepausidele eriti aega ei anta.

Nagu eelpool öeldud, koorub lõõpiva koomika alt välja märksa süngem lugu, milles mitu kibedat iva. Eks inimesed elavad ja omandavad elu- ja muud kogemust, kuid millal saab elukogemusest tuim kest, mis lämmatab inimliku sisu ning tekivad olukorrad, kus mõrv, selle planeerimine ja teostamine on enam kui adekvaatne lahendus.

Olgu, igaüks pole mõrvar, aga mõrva varjaja ja seeläbi ka kaasosaline olemast ei tundu ju samuti eriline probleem olevat? Ja tekibki küsimus: kui paratamatu on inimliku mõõtme minetamine, kui seda mõõdet neis kunagi üldse oli? Kas taoline hoiak ja käitumismuster käib kaasas vaid teatavate ametikohtade ja elustiiliga? Või oleme me kõik sellised? Õnneks kõigile ei sea saatus lihtsalt taolisi valikuid teele.

Mõtled ja ei märkagi, kuidas rämekoomiline teatritükk omandab süngemad värvid. Kuidas tükil on sügavam mõte ja mõru moraal. Samas, alati võib end lohutada mõttega, et arsti närvikava ongi teistsugune ja sportlane on alati trennis ning et poliitik ja pankur ongi ametid, kus psühhopaadi käitumismuster on pigem abiks. Ja naised on ju alati praktikud, kes tiirlevad raha ja võimu ümber kui kärbsed meepoti kohal. Jah, alati on ausamaid ja üllamaid inimesi, aga nemad ostetakse ära või jäävad nad hammasrataste vahele, et elukogenematuses ja oskamatuses hakkama saada.

Kuid õnneks oli see kõik vaid üks lustlik teatriõhtu, võib-olla lihtsalt üks unenägu ning elu on ilus ja inimestest hea meel.