Urmas Lennuki kirja pandud ja Raivo Trassi lavastatud fantaasiamäng „Paljasjalgne Debora“ on pühendatud Debora Vaarandi 100. sünniaastapäevale. Lavaloo kohavaim ja tegelaste hingemaastikud sobivad orgaaniliselt Kuressaare Linnateatri lavale, aga mõistagi ilmneb luuletaja loomingut ja elusaatust, mälestusi ja uneilma põimivas näitemängus Eesti kultuuriruum avaramalt.

Luuletaja sünnipäeval, 1. oktoobril avati Laimjalas Debora Vaarandi pronkskuju: paljajalu kivil seisev ja meretuuli püüdev lennukas skulptuur, autorid Simson Seakülast ja Paul Mänd. Esietendusel kinkisid Laimjala naised Kuressaare Linnateatrile selle kuju vähendatud koopia sooviga, et äsja laval nähtud Debora ja tema mehed leiaksid hingerahu. Jäin kahtlema, kas hingede teatrilavale kutsumine ikka võimendab rahutust. Eks põhjusta hingede pidetust hoopis unustamine?

Ühe võimaliku võtmeluuletusena haakub pealkirjaga „Paljasjalgne Debora“ laval kõneks olev „Ööviiul“: „On see õnn või on see valu – / armastuseviis on see. / Keegi kergelt paljajalu / tõttab läbi kastevee.“

Lennuki ja Trassi koostõlgenduses on Kuressaare Linnateatris varem lavale jõudnud „Vares“ Jüri Tuuliku loomingu põhjal (2009) ning „Oma saar“ Aadu Hindi ainetel (2011). Oma provotseerivas unenäolisuses haakub „Paljasjalgne Debora“ Trassi VAT-teatris lavastatud Paul-Eerik Rummo näidendiga „Taevast sajab kõikseaeg kive“. Eesti algupärase dramaturgia ning klassika lavaletoomine on juba ligi pool sajandit olnud Raivo Trassi pärisosa, tema rõõmus, järjepidev missioon.

Lennuki näitlejaloomingu kaudu tekkis veel üks ühendussild, mis on mulle teatrivaatlejana eriti südamelähedane: Rakvere teatri lavastuses „Johannese passioon“ (lavastaja Üllar Saaremäe, 2005) oli Lennuk laval Juhan Smuuli luulet vahendamas. „Paljasjalgse Debora“ tegelaste kohtumispaik on „Johannese passiooni“ igavikuruumiga lähedane. Tõsi, Jaak Vausi meeleolukas kujundus viitab Saaremaale, ometi viibivad Debora ja tema mehed üksiti surmajärgses vaimuilmas.

Ses kodusaare ajatuses kohtuvad omavahel ka noor ja vana Debora: Merilin Kirbits ja Piret Rauk. Olles kahestunud ja seejuures üks, kõnnivad mõlemad paljajalu mööda rannakive, rambiäärsel kalavõrgusel kaldateel. Miski Debora rannal sammumise pingsas hellas tundetoonis meenutab luuletust „Luiged“, mille on viisistanud lüüriliseks lauluks Kulno Süvalep: „Tume meri, kuldne pilveäär, / haljas roostik, keerlev rannakäär.“

Vausi lavapildis muundub lattidest aed purjepaadiks ja see paat võib olla tehtud nimelt linnuluust, äraspidi viidates Debora Vaarandi 1949. aasta luuletusele „Uus paat“, mille sõnadele on Valter Ojakäär teinud hea laulu. Ja ekraanist, millel näidatakse just parajal määral fotosid ajast ja inimestest, saab punapõllekesest puri. Nõnda antakse punasele valgusele südamlikum tähendus, kui võiks eeldada „juunikommunisti“ märksõna puhul. Noore Debora eluvaimustusega seostub, ületades ühiskondliku ajakajalisuse, Aleksandr Grini kaunis igatsuslugu „Punased purjed“. Veel üks delikaatne detail, mis osutab aja(loo)ülesusele, on Eesti NSV lipp – ilma sirbi ja vasara kujutiseta, üksnes siniste merelainetega punasel taustal.

Merilin Kirbitsa noor Debora oma lokkidega on Lydia Koidula moodi. Debora Tartu-elu hingeahistuses tekib korraks kaudne seos Koidula Kroonlinna perioodiga. See on ka ainus kord, mil vana Debora manitseb nooremat kingi jalga panema, et seltskonda sulanduda. Muidu kinnitab vanem nooremale üha vastupidist: ainult paljajalu saab luuletaja olla tundlik. Valdavalt on noor Debora elurõõmus, uudistab oma vanadust elujulgena. Lava keskel, otsekui kaevukaane all, on panipaik, kuhu noor Debora paneb tallele valge mõrsjaloori, millest vanemale saab leinarätt või lihtsalt koduse mullakarva argipäeva sümbol.

Piret Raugi eatu Debora lausub lavastust raamiva luuletuse „Saaremaa kohal“ aastast 1958, selles avaneb ürgne ja kirglik armastus kodusaare vastu. Raugi rolli südametarkus, naiselik kestmise vägi kannab kogu lavastust. Truudus oma kodusaarele on kestvam kui ajalik armastus, kindlasti tugevam kui surm.

Deborat ümbritsevad tema elu neli meest. Kaks neist on viirastuslikud, vilksatades mööda mälumärkidena, keda tahaks peatuma hõigata. Deborale abielunaise liignime andnud Anton Vaarandi liigub saalis ja laval poolkoomilise asjalikkusega, kaenlas Rahva Häälte mapp, põuetaskus suur punane toimetajapliiats; Alo Hoidre sõnatu maalikunstnikuna püüab Deborat oma tuhisevaisse pintslitõmmetesse jäädvustada. Mõlemas rollis on Aarne Mägi stiilselt napp, vargsi muigav.

Hoopis rohkem mänguruumi oma ego väljaelamiseks on saanud kaks koloriitset kirjanikku: Aadu Hint ja Juhan Smuul. Mõlemad tegelased laval on väliselt originaaliga sarnased, eriti rabavalt Andres Raag Smuulina, bareti, prillide ja Kazbeki suitsukarbiga. Ehkki selle Juhani kõnemaneer on piredam kui kuulmetes kumisev Smuuli hääl, mida tean ju üksnes vinüülplaatidele loetud „Muhu monoloogidest“: eriline laulev toon, millega üsnagi sarnaselt kõlas Urmas Lennuki Smuuli luule vahendamine „Johannese passioonis“. Aga mu ema, kes olla Kuressaare teatris omal ajal Smuuliga suisa tantsinud, meenutas, et ega Juhan siis päriselus plaadihäälega kõnelenud!

Arvi Mägi tumeda laubalokiga soeng ja kandilisus toob elavalt meelde Aadu Hindi, hoolimata tõigast, et Hint oli tunduvalt toekam, turjakam mees. Muide, Hinti mäletan ise ilmsi, olen talle Draamateatri laval juubeli tähistamisel kogunisti omakirjutatud luulesalmi ette kandnud.

Just mälestuste ja mälestuste mälestuste puhkemine ongi see, mis teeb eesti dramaturgia ainuliseks, sellest osasaamise isiklikuks. Kõik on ühtaegu nii lähedal ja imelikult kaugel, miski näib täiesti püüdmatu, aga elustub sekundi murdosa vältel ja haihtub taas.

Nood kaks kirjameest, Aadu ja Johannes/Juhan, kraamivad kumbki välja oma kogutud teoste köited, mis mõlemal ühtmoodi sinikaanelised, justkui merelained. Nagu kogemata eksib Smuuli ja Hindi sinava lainetuse vahele üksik raamat Debora luuletustega. Meeste vaimukates, sekka ka valusates nääklustes ja pujäänlikus enesekesksuses jääb naine kargeks, targaks, tabamatuks. Ka mehed ise püüavad Debora fenomeni lahti muukida. Seejuures viitab nende vahel lendlev sõna „looduslüürik“ irooniliselt loomingu lahterdamisele, lihtsustavale krestomaatiale. Kuigi lavalugu sisaldab elulisi seiku ja tõiku, on igas tegelaskujus olulisem, kütkestavam peitusemäng tõelusega. Ses suhtes ei erine Smuul kuigivõrd näiteks Pearust või Hint Andresest, kui võrdluseks mõelda Tammsaare „Tõest ja õigusest“ võrsunud Lennuki näitemängudele.

Nõnda saab uneliseks Smuuli konjakirüüpamine tühjast läbipaistvast pudelist; hiljem suudab ka ontlik Hint ennast kujutelmist purju juua, endalegi ootamatult unelema puhkeda. Arvi Mägi graafilise rollijoonisega see irratsionaalsushetk sobib.

Üks naljakamaid läbivaid lavajagelusi sünnib, kui ainuline sõnamängur Smuul süüdistab ning pilab ametivend Hinti kujundlikkuse puudumise pärast. See on vägagi nüüdisaegne teema. Kujundlikkus eesti kultuuriloo mõtestamisel on Raivo Trassi lavastuslaadi pärisosa: tänu sellele vanaaegsele ametioskusele hakkavad tema lavastusi vaadates mälupildid edaspidi ja tagurpidi silme ees jooksma, luule ja laul hinges helisema.

Smuuli liigutav testament-luuletus „Viimane laev“ annab teistmoodi traagikamõõtme lavapildile, kui ta ootab paadis istudes ärarändu. Varem on Andres Raag mänginud Debora venda, aga ka varasurnud poega, kelle lahkumist tähistab paadis lebamine. Uudset lahkumisvalu lisab veel hetk, kui „Viimase laeva“ viimase salmi loeb hoopis Debora Juhanile. Ehkki Juhan õrritamisi nähvab, et see luuletus polnud Deborale mõeldes kirjutatud, saab ajalooline tõde taas kord suhteliseks.

Teine tragikoomiline kulminatsioon võrsub Valgre „Saaremaa valsina“ üldtuntuks saanud luuletusest, millega lõpeb Vaarandi 1946. aasta lühipoeem „Talgud Lööne soos“. Hindi lootusrikas ja veider küsimus, kas Debora ikka mõtles-kirjutas kuldtärniga sõjameheks tema, Aadu, on naisele niivõrd üllatav, et ta ei oska enam nutta ega naerda. Nõnda vastabki Debora Aadule erilise, kauakestva nutunaeruga.

See noore ja vana Debora uhke naer, pisarad kurgus, tühistab kõikvõimalikud ahendavad tõlgendused. See lagundab suuremeelse naeru vääriliseks kõik nood jäigad ja jälgid, igavalt autobiograafilised, klatšihimukalt prototüüpides tuhnivad, ajast aega küll ideoloogiavärve vahetavad, ent olemuselt muutumata vulgaarsotsioloogilised, enesekindlad äramääratlemised.

Tõeline luule jääb sama saladuslikuks, vabaks, tundlikuks nagu paljajalu kividel kõndiv luuletaja.