Jääb mulje, nagu oleks Jaak Allik “Tapatöö jumalat” Kuressaare linnateatris lavastades näinud Ugala teatri ümber puhkevat skandaali ette, sest ajaga on loosse imbunud hoiatav prohvetlikkus – kes millist tapatöö jumalat kardab ja miks.

Selle loo pealkirja mõtlesin välja juba siis, kui “Tapatöö jumala” etenduselt koju sõitsin.

Nimelt tuletas Prantsuse juuditari Yasmina Reza kirjutatud “Tapatöö jumal” mulle miskipärast meelde Edward Albee tükki “Kes kardab Virginia Woolfi?” ehk, ausamalt, Adolf Šapiro lavastust Pärnus 1977. aastal.

Telefonitõde on vale

On väga-väga hirmutav, et üsna pea pärast nähtud teatrietendust mängiti Viljandis maha sootuks räigem, konkreetseid kultuuriinimesi valusalt puudutav draama, mille tulemused alles tulevikus end tunda annavad.

“Tapatöö jumala” on Jaak Allik koos näitlejatega seadnud nii, et telefon on üks osaline, kes tähtis teiste seas.

Kui inimesed ses loos vahel ehk endalegi ootamatult silmast silma olles tõtt räägivad, siis telefoni haarates nad valetavad. Ei mõtle sellele üldse, vaid valetamine on loomulik. Telefonis tõtt ei räägita.

Lavastuse lõpus uputatakse advokaadi telefon ära ja mees vajaks ilmselt pikaaegset psüühikaravi hullumajas, et sellest toibuda.

Tundub, et Allik rõhutab oma lavastuses just seda, et ausus ja vale, päris ja mängu on meie maailmas sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Valetamist saab ju õigustada hoolivuse ja muude üllaste eesmärkidega, aga vale on vale, näitavad näitlejad ses lavastuses.

Selle loo telefonijuttudes on emotsioone ja dramaatikat, on uskumatult palju inimest – aga pole raasugi tõtt.

On see äkki sellest, et me telefonis inimest ei näe? Ekraanisuhted on me maailma märk igatahes.

Mage lugu!

Lavastaja Jaak Allik ja näitlejad jutustavad laval suhteliselt mageda loo. Hirmutav, et see lugu mängib praegu nii Prantsuses kui ka  Eestis. Jube üldistus muidugi, et me oleme kaotanud oma näo.

On kaks ontlikku heal järjel peret. Nad saavad kokku oma laste pärast. Nood on kakelnud. Üks lõi teisel hambad kurku. Ja nüüd siis on vaja klaarida.

Klaarimisel kaob vaoshoitus ja ei valita sõnu. Ega eriti ei püüta mõista ka, sest oma poeg on ikka kallim, oma nahk on kallim. See, kuidas “Tapatöö jumala” tegelased maske ette panevad ja neid eest võtavad, kuidas teineteist ja üksteist toetavad või maha salgavad, kuidas teistel arvata lasevad, et mis on päris, mis mängult – see on nauditav vaate- ja mõttemäng.

See on see, mida ei tahagi lühikeses loos kirjeldada, võib vaatamise mõnu ära võtta. On naljakas muidugi ka. Elus see kõik nii naljakas ei ole.

Loos, mida neli näitlejat silmanähtavalt mõnuga mängivad, muide ka kokku mängivad, on mitu meid kõiki puudutavat teemat. Tänases maailma seisus seda enam. Et muidu oleme nii targad, nii mõistvad, aga kui sellesse mulli tekib mõra, siis langevad maskid ning oleme parajad matsid ja mölakad. Mis õigusega, mõtlen.

Sulev Tepparti mängitud mees näiteks on tänavale visanud hamstri, keda tema ei salli, aga keda tema pere sallib. Õigustades oma tegu nii, et küll hamster seal ellu jääb.

Kas lavastaja Jaak Allik tahtis meelega seda tegelikult koledat silmakirjalikku maailma paljastamise lugu suurde üldistavasse kujundisse ajada, ma ei tea.

Kujutan aga hästi ette hamstrit, seda oma sööki põske pistvat kogujalooma turvalises linnakodus, sellist pisikest elavat mänguasja, kelle peal saaks oma välisilmas vajakajäämist rakendada. Suudan ette kujutada peatee ääres kükitavat rotilist niisamuti.

Näriliste kohanemisvõime on uskumatu: söövad plasti ja närivad ennast ka läbi betoonseina. Kui hästi on säilinud inimeste ellujäämisvõime?

Kolm aastat tagasi märtsis rääkis Jaak Allik Kuressaares teatrikonverentsil sealse linnateatri elus olemise võimalustest. Pealkirjastasin tookord tema jutu nii: “Asi ei ole rahas, on inimestes, tahtes ja andes”. Allik ütles muu hulgas: “Mida selleks kõigeks, et teater toimiks, vaja on? Vaja on selget kunstilist juhtimist ja repertuaari nägemust. Selgeid eelkokkuleppeid lavastajatega.”

12. märtsil 2009 kutsuti aga Jaak Allik Ugala teatri nõukogust tagasi põhjendusega, et ta on liiga tugev isiksus.

Ugalas keset loomingulist hooaega produtseeritud skandaali juures hämmastab see, et mitte keegi kultuuriministeeriumist, näitlejatest ega kunstiga seotud inimestest ei ole küsinud, kas teatrirahvas ei tunne hirmu loomevõime kaotamise pärast. Sellepärast, et publik võib kaotada usu teatrikunsti.

Asi ei ole rahas

Kas tõesti raha ja töökoha kaotamise hirm saab kultuuriga seotud inimestes ületada hirmu kaotada võime luua ja mängida?

Just Ugalas mängiti ju Tim Thaleri lugu, kes müüs oma naeruoskuse Tarukile. Ja siis tuli tapatöö jumal.

Tõtt-öelda ma ei tea, kas Jaak Allik nägi “Tapatöö jumalat” tehes Ugala teatri ümber puhkevat skandaali ette, aga nüüd korraldaksin ma Alliku asemel küll, et seda tema lavastust mängitaks Viljandis suurel laval kohe mitu korda. Et seda jõuaks vaadata kogu teatrist hooliv Viljandi rahvas.

Ajaga on sellesse loosse imbunud hoiatav prohvetlikkus – kes millist tapatöö jumalat kardab ja miks.