Margus Mikomägi
Maaleht, 26. märts 2009
Jääb mulje, nagu oleks Jaak Allik “Tapatöö jumalat” Kuressaare linnateatris lavastades näinud Ugala teatri ümber puhkevat skandaali ette, sest ajaga on loosse imbunud hoiatav prohvetlikkus – kes millist tapatöö jumalat kardab ja miks.
Selle loo pealkirja mõtlesin välja juba siis, kui “Tapatöö jumala” etenduselt koju sõitsin.
Nimelt tuletas Prantsuse juuditari Yasmina Reza kirjutatud “Tapatöö jumal” mulle miskipärast meelde Edward Albee tükki “Kes kardab Virginia Woolfi?” ehk, ausamalt, Adolf Šapiro lavastust Pärnus 1977. aastal.
Telefonitõde on vale
On väga-väga hirmutav, et üsna pea pärast nähtud teatrietendust mängiti Viljandis maha sootuks räigem, konkreetseid kultuuriinimesi valusalt puudutav draama, mille tulemused alles tulevikus end tunda annavad.
“Tapatöö jumala” on Jaak Allik koos näitlejatega seadnud nii, et telefon on üks osaline, kes tähtis teiste seas.
Kui inimesed ses loos vahel ehk endalegi ootamatult silmast silma olles tõtt räägivad, siis telefoni haarates nad valetavad. Ei mõtle sellele üldse, vaid valetamine on loomulik. Telefonis tõtt ei räägita.
Lavastuse lõpus uputatakse advokaadi telefon ära ja mees vajaks ilmselt pikaaegset psüühikaravi hullumajas, et sellest toibuda.
Tundub, et Allik rõhutab oma lavastuses just seda, et ausus ja vale, päris ja mängu on meie maailmas sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Valetamist saab ju õigustada hoolivuse ja muude üllaste eesmärkidega, aga vale on vale, näitavad näitlejad ses lavastuses.
Selle loo telefonijuttudes on emotsioone ja dramaatikat, on uskumatult palju inimest – aga pole raasugi tõtt.
On see äkki sellest, et me telefonis inimest ei näe? Ekraanisuhted on me maailma märk igatahes.
Mage lugu!
Lavastaja Jaak Allik ja näitlejad jutustavad laval suhteliselt mageda loo. Hirmutav, et see lugu mängib praegu nii Prantsuses kui ka Eestis. Jube üldistus muidugi, et me oleme kaotanud oma näo.
On kaks ontlikku heal järjel peret. Nad saavad kokku oma laste pärast. Nood on kakelnud. Üks lõi teisel hambad kurku. Ja nüüd siis on vaja klaarida.
Klaarimisel kaob vaoshoitus ja ei valita sõnu. Ega eriti ei püüta mõista ka, sest oma poeg on ikka kallim, oma nahk on kallim. See, kuidas “Tapatöö jumala” tegelased maske ette panevad ja neid eest võtavad, kuidas teineteist ja üksteist toetavad või maha salgavad, kuidas teistel arvata lasevad, et mis on päris, mis mängult – see on nauditav vaate- ja mõttemäng.
See on see, mida ei tahagi lühikeses loos kirjeldada, võib vaatamise mõnu ära võtta. On naljakas muidugi ka. Elus see kõik nii naljakas ei ole.
Loos, mida neli näitlejat silmanähtavalt mõnuga mängivad, muide ka kokku mängivad, on mitu meid kõiki puudutavat teemat. Tänases maailma seisus seda enam. Et muidu oleme nii targad, nii mõistvad, aga kui sellesse mulli tekib mõra, siis langevad maskid ning oleme parajad matsid ja mölakad. Mis õigusega, mõtlen.
Sulev Tepparti mängitud mees näiteks on tänavale visanud hamstri, keda tema ei salli, aga keda tema pere sallib. Õigustades oma tegu nii, et küll hamster seal ellu jääb.
Kas lavastaja Jaak Allik tahtis meelega seda tegelikult koledat silmakirjalikku maailma paljastamise lugu suurde üldistavasse kujundisse ajada, ma ei tea.
Kujutan aga hästi ette hamstrit, seda oma sööki põske pistvat kogujalooma turvalises linnakodus, sellist pisikest elavat mänguasja, kelle peal saaks oma välisilmas vajakajäämist rakendada. Suudan ette kujutada peatee ääres kükitavat rotilist niisamuti.
Näriliste kohanemisvõime on uskumatu: söövad plasti ja närivad ennast ka läbi betoonseina. Kui hästi on säilinud inimeste ellujäämisvõime?
Kolm aastat tagasi märtsis rääkis Jaak Allik Kuressaares teatrikonverentsil sealse linnateatri elus olemise võimalustest. Pealkirjastasin tookord tema jutu nii: “Asi ei ole rahas, on inimestes, tahtes ja andes”. Allik ütles muu hulgas: “Mida selleks kõigeks, et teater toimiks, vaja on? Vaja on selget kunstilist juhtimist ja repertuaari nägemust. Selgeid eelkokkuleppeid lavastajatega.”
12. märtsil 2009 kutsuti aga Jaak Allik Ugala teatri nõukogust tagasi põhjendusega, et ta on liiga tugev isiksus.
Ugalas keset loomingulist hooaega produtseeritud skandaali juures hämmastab see, et mitte keegi kultuuriministeeriumist, näitlejatest ega kunstiga seotud inimestest ei ole küsinud, kas teatrirahvas ei tunne hirmu loomevõime kaotamise pärast. Sellepärast, et publik võib kaotada usu teatrikunsti.
Asi ei ole rahas
Kas tõesti raha ja töökoha kaotamise hirm saab kultuuriga seotud inimestes ületada hirmu kaotada võime luua ja mängida?
Just Ugalas mängiti ju Tim Thaleri lugu, kes müüs oma naeruoskuse Tarukile. Ja siis tuli tapatöö jumal.
Tõtt-öelda ma ei tea, kas Jaak Allik nägi “Tapatöö jumalat” tehes Ugala teatri ümber puhkevat skandaali ette, aga nüüd korraldaksin ma Alliku asemel küll, et seda tema lavastust mängitaks Viljandis suurel laval kohe mitu korda. Et seda jõuaks vaadata kogu teatrist hooliv Viljandi rahvas.
Ajaga on sellesse loosse imbunud hoiatav prohvetlikkus – kes millist tapatöö jumalat kardab ja miks.
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999