Kuressaare linnateatri lavastuse „Paljasjalgne Debora” kavalehel on kirjas kirjanik Jaan Krossi sõnad luuletaja Debora Vaarandi kohta: „Hea inimene kurjadelgi aegadel.”

Urmas Lennuk rõhutab oma luuletaja 100. sünnipäevaks kirjutatud näidendis pealkirjast peale, et luuletada saab vaid paljajalu. Lavastaja Raivo Trass ei lase Debora Vaarandit mängivatel Merlin Kibritsal ja Piret Raukil kingi jalga panna. Mõte, et saabastes luule ei sünni, jõuab lavastuses mitu korda publiku pähe. Eeslaval on rannariba, kus rannakivide riba, mida mööda luuletaja oma luuletusi lugedes kõnnib. Paljajalu on side maaga. Ei Lennuk ega Trass ei kasuta luuletajast kõneldes tanksaapaid.

Tõsi, pika elu elanud naise mehed kannavad laval ja elus kingi. Tanksaabasteks võib mõelda Debora kuulsate meeste, nõukogudeaegse nomenklatuuri kirjanike, kindlalt andekate Aadu Hindi, Anton Vaarandi ja Juhan Smuuli vaimutsemist selle üle, kas luule on üldse kirjandus.

Debora Vaarandi elas pika elu 1916-2007. Üsna kindlasti on tema kõige kuulsam luuletus Raimond Valgre laulu „Saaremaa valss” tekst. „Oh keeruta, lennuta linalakk neidu./ Kuldtärniga nooruke sõjamees sa.” Jah, see laupäevaõhtune pidu… Laulu tõenäoliselt veel mäletatakse ja lauldakse, inimesed lähevad meelest. Kui neid ei meenutata.

Rannalageda leib

Lennuk ja Trass asetavad oma Deborad lavaellu pärast surma. Ja see elu on selline kõrvaltvaatav Deboral. Ta mehed, Aadu Hint – Arvi Mägi ja Juhan Smuul – Andres Raag, norivad peale Debora luuletamise ka teineteise loomingu kallal. Debora seda kõike, koos nendega elatut ja hingatut, kummalisel moel vaatab kõrvalt. Üsna ühene on suhe ja korraks kooselu Anton Vaarandiga, keda mängib Aarne Mägi. Stseen, kuidas suurt kasvu karjeristist ajakirjandusmees ilusat luuletajanaist ära kasutab talle ikka ja jälle ühte ja sama komplimenti öeldes, on väga elust enesest. Öeldakse ju, et naine armastab kõrvadega. Saati siis luuletaja, kes selleks, et kirjutada, jalataldadega märga liiva ja niisket mulda tundma peab. Irvitagu pragmaatilisemad mehed siis palju tahavad.

Debora viimane laev

Kõigile lavastuse tegelastele annab usutavust juurde õnnestunud portreegrimm. Meeste välimus ja sellest ehk lähtuvad sisemised rütmid lasevad mõelda, et meil võiks ja peaks olema lavalugu Smuulist, keda mängiks Andres Raag, ja Hindist Arvi Mägi mängituna. Nii mõjuvad on need tüübid ses lavastuses. Küllap oli nii ka siis, kui nad olid elus.

Vaatamata sellele, et Urmas Lennuk kavalehel ütleb Anton Vaarandi kohta, et too on nii surnud juba, et keegi ei mäleta, mängib Aarne Mägi mehe selliseks, et tahaks rohkem teada. Mis teda Sirbi ja Vasara peatoimetajana käivitas, miks ta tegi selle või teise otsuse. Kuidas sai mees, kes naisele ütles midagi sellist, et su kulmud on nagu liblika lennukaar, pärast neid sõnu avaldada oma lehes kommunistlikke lugusid koledatest kapitalistidest.

Mitmel põhjusel oli mu jaoks puudutavaim stseen ses lavastuses see, kus Juhan Smuul luuletust kirjutab. Enne seda on jutt ja mäng käinud luule tühisusest ja Smuuli viinaviskamisest ja kirjaniku talendist ja millest kõigest. Deborad on lugenud oma luuletusi, Hint ja Smuul rääkinud „Jäisest raamatust” ja „Tuulisest rannast”… pikk elu on olnud. Ja siis äkki Juhan luuletab: „Pärast surma ma saan oma laeva,/ mille tulesid ise ei näe./ Enne seda, mu kallis, sain taeva/ ja õitseva maa sinu käest.//. Vähemalt ses näidendis ja lavastuses loeb Smuul neid ridu Deborale. Naiselt saadud õitsev maa…

Isegi kui Debora Vaarandi oleks olnud ainult Juhan Smuuli selle luuletuse inspiratsiooniallikas, oleks ta suur. See puri, lavastuskunstnik on Jaak Vaus, mille Kuressaare teater laval Debora auks ja mälestuseks heiskab ja etenduse käigus ka kokku kerib vajadusel, on suurem kui elu – õnneks. See on teatrile kohane ja annab elule au.