1968. aastal kirjutatud näidendit on varem etendatud Rakvere teatris ning Vanemuises. Kuressaare Linnateatri “Hind” erineb aga neist mõlemast.

“Arthur Milleri “Hind” pakub lõpmatult võimalusi nii näitlejatele kui ka lavastajale, ole ainult mees ja tee ära. Tekst on nii rikas ja tulvil psühholoogilisi nüansse, et kõike niikuinii ei jõua. Oleme oma lavastuse jaoks teksti kärpinud, aga ikkagi on need kaks tundi täis mõttetihedat “tulistamist”,” hindas lavastaja Heiti Pakk näidendi algmaterjali rikkalikuks tõlgendamisvaramuks.

Lugu ise on lihtne. Kaks võõraks jäänud venda jagavad isalt päritud varandust ja kaevavad minevikus, et jõuda tõeni ja teineteiseni. Süžee on ühtaegu igapäevane ja igavene. Kohati tõsine, kohati naljakas nagu elu ise.

“Aga selle lihtsa loo abil paneb Miller mõtlema väga oluliste väärtuste üle. Kõigepealt muidugi nende asjade üle, mille väärtust ei saa mõõta rahas. Peresuhted, kohustused teiste ja enda ees, otsustamise õigus ja otsuste vabadus. Nii et hind, milles tegelased kokku leppida püüavad, saab hoopis teise tähenduse,” rääkis lavastaja.

Näidendis lähivaatluse all olevad teemad, nagu rikastumine ja laostumine, tööpuudus ja ületöötamine, oma staatuse upitamine ja selle häbenemine, olid ühiskonnas olulised “Hinna” kirjutamise aastatel ning on seda ka praegu. “Võiks arvata, et tänane maailm on hoopis teine. Hämmastaval kombel on näidendis puudutatud ühiskondlikud teemad praegu jälle sama teravad,” väitis Pakk.

Olulise teemana vaatleb etendus, kas ja kuidas inimene ise oma saatust kujundab, mis on meie elus olulised valikud ja mis on nende valikute taga. Vaatajal on seega kaasamõtlemisainet küllaga, kuna etenduse kulg tuletab meelde iseenda elus tehtud olulisi otsuseid ja valikuid.

Lavastuse meeleolu on pingeline – suhted on viimse piirini pingul ja tunded viimase võimaluseni vaos hoitud, et paaril korral plahvatada. Leevendust ja huumorit pakub vana mööblikaupmees Solomon (mängib Guido Kangur) ja vanakooli ärimees, kes sündmuste käiku olulisel määral mõjutab ja palju paremini asjadest aru saab, kui arvata võiks. Ühest tema mõtteterast on tuletatud ka lavastuse tunnuslause: “Mälestusi müües tuleb kõik tunded kõrvale jätta!”

Kuigi süžee on pingeline ning dialoogid sügavad, ei pea Pakk “Hinda” ülearu keeruliseks ja kõrgelennuliseks. Laval on siiski tavalised inimesed, kelle suhted on jõudnud keerulisse pöördepunkti.

“Loodame, et kannatused, mille tegelased “Hinnas” läbi teevad, annavad puhastava kogemuse, mis aitab läbi igapäevaelu vaevade näha palju kirkamat maailma. Kas või korraks, kas või valu hinnaga. Ei pea uskuma ainult seda, mida näed, vaid ka nägema seda, mida usud, nagu annab näidendi lõpus mõista üks tegelastest,” ennustas Pakk vaatajaile toredat teatrielamust.