“”On asju, mis purunevad kohe kildudeks, kui neis urgitsema hakata.” See Kuressaare teatri lavastuses “Unistus” kõlanud mõte kummitab kuklas ja teeb kirjutamise keeruliseks. Olgu järgnev lihtsalt ühe tänuliku vaataja uitmõtted,” kirjutab endine kirjandusõpetaja ja Saaremaa miniteatripäevade vedaja Rita Ilves.

26. oktoobril jõudis Kuressaare teatris lavale “Unistus”, mille Ester Purje mälestustele tuginedes kirjutas ja lavastas Tiit Palu. Kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, lavastusdramaturg Pille-Riin Purje. Mängivad Luisa Lõhmus, Andres Raag, Merilin Kirbits, Allan Noormets, Markus Habakukk.

Kui enne esietendust Piret Raugaga lavastuse ajaloolisest taustast rääkisime (aeg enne seda, kui Kuressaare teater 1951. aastal “reorganiseeriti” Rakvere vene draamateatriks), sõnas ta: “Miks anti Endlale või Ugalale suurem eluõigus? Meil jäi 50 aastat vahele.”

Küllap tuleb paljudele üllatusena, kui hoogne teatritegevus siin sõjajärgsel ajal toimus ja millised näitlejad meie lavalaudadel särasid. Kavalehel ütleb lavastaja Tiit Palu: “Mõelda vaid – legendaarne Wiera teatri näitleja; Pariisi vene teatri ja Aafrika varieteede artist; väljakutsuva lavanimega näitlejanna! Millised erakordsed saatused ja milline saatuse vingerpuss kohtuda 1946. aastal Kuressaares! Ja see enesestmõistetavus mõelda ja unistada ikka ja alati suurelt!” Kõigist neist annab väga põhjaliku ülevaate Pille-Riin Purje koostatud kavaleht, kus leidub nii konkreetseid fakte kui ka emotsionaalseid meenutusi Ester Purjelt.

Ajalooline tõde? Jah ja ei

Seega on “Unistus” nii meie teatri kui ka kogu Saaremaa kultuuriloolises mõttes väga tänuväärne ja oluline. Kavalehel kirjutab Pille-Riin Purje: “Võib tekkida küsimus, kas Tiit Palu lavatekst on ajalooline tõde. Vastan jah ja ei. Kõik näidendi tegelased olid sel ajal Kuressaare teatris. Hugo Raudsepa komöödia “Tagatipu Tiisenoosen” esietendus 13. aprillil 1947. Aga kuidas kõik päriselt toimus, võime vaid kujutleda.”

Kui mõned päevad enne esietendust oli teatrikohvikus kohtumine Pille-Riin Purje ja Tiit Paluga, küsis Tõnis Kipper viimaselt, kas lavastus on ajalooline tõde. Palu vastas, et see on 100 protsenti teatritõde.

Millest see teatritõde meile jutustab? 1946. aastal tuleb Kuressaare teatrisse noor Ester Purje (Luisa Lõhmus), kes on isetegevuse olümpiaadilt silma jäänud maailma lavadel esinenud lavastajale ja teatrijuhile Paul Kaldele (Andres Raag). Ees ootavad tütarlast lisaks Kaldele staažikas Wiera teatri kogemusega näitleja Aleksander Resta (Allan Noormets); teatri primadonna Magda Saaliste – näitlejanimega Mati Hammer (Merilin Kirbits) ja noor näitleja Jaan Tappel (Markus Habakukk). Ester jääb Kuressaare teatrisse kolmeks aastaks. Näeme tema kui algaja eneseotsinguid, arengut ja sulamist näitlejate seltskonda. Ja siis algab teater teatris – publikule näidatakse Hugo Raudsepa komöödia “Tagatipu Tiisenoosen” prooviprotsessi.

Tiit Palu on kirjutanud teksti, milles lisaks Kuressaare teatris toimunule on mitmeid vihjeid Eesti teatrilukku ja ka näitlejakoolituse elementaartõdedele: Aleksandri meenutused Wiera teatrist; vihjed Adolf Rühkale; lavastaja Jaan Metua käsiraamat, mis reaalselt Kuressaare teatris ka olemas; arutlused teatri maagilise KUI ümber. Kuid lisaks sellele jõuab näitlejate teksti kaudu publikuni ka mitmeid mõtteid teatri olemusest ja olulisusest.

– Teater on raskem kui tootev töö.

– Teater ei ole pealetükkiv.

– Režissöörid tulevad ja lähevad, meie, näitlejad, jääme.

– Julgus on alati teatris pool võitu, teisest poolest pool on töö ja pool on annet – kui on.

Neid arvamusi ja muudki antakse nii tekstis kui ka mängus edasi kord tõsimeelselt, kord läbi mõnusa eneseiroonia. Usun, et teatrikaugele inimesele tuleb nii mõnigi mõte üllatusena, millele ta varem tähelepanu pole pööranud, ja teatriga seotud vaatajad saavad küllap nii muiata kui ka hetkeks meenutada seda, mis igapäevases töös vahel ununema kipub.

Südamega tehtud lugu

Kui proovida lavastuse kohta midagi lühidalt iseloomustavat öelda, siis minu jaoks on see armsalt kodukootud selle sõna kõige paremas tähenduses. Palju sai naerda, aga kohati muutus publik ka väga vaikseks ja see vaikus kõneles.

Kavalehelt saab lugeda, et teater on ühtlasi nii pelgupaik kui kujutlusvõime kodu. Lavastuses on palju väikseid vaimukaid nüansse ja kordusmotiive, mis hakkavad kõnelema (rattakriuksud, lillepeenar). On tegelaste empaatiat ja siirast hoolivust üksteise suhtes (Estri toodud moos ja leib kolleegidele ning puuhalud teatri proovisaali kütmiseks.) See on südamega tehtud lugu, kus lavastaja nägemus, muusikaline kujundus ja kunstnikutöö sulavad ühtseks tervikuks. Hinge läheb nii Schumanni klaveripala kui ka üllatusliku esitusega Wetterlingi “Hele täht, sa vaikselt vilgud”, mille puhul jõuab publikuni ka vihje, et Ester tähendab tähte. Lummav on kunstnikutöö – Estri sõnul tema kodust inspireeritud taluõu, mis TÜ VKA tudengite käsitsi maalitud. Eredates värvides idülliliselt rahvusromantiline taust mõjub nii lavastuses kui ka praeguses hallis kaamoses (seda nii looduses kui ka ühiskonnas) helgelt ja hingekosutavalt. Selles pildis on aga ka samasugust energiat ja särtsu nagu lustivates näitlejates.

Nii nagu Ester, on ka teda mängiv Luisa Lõhmus algaja, kes teeb diplomeeritud näitlejana oma esimese rolli. Kuigi kavalehelt saame teada, et lavadebüüt oli tal juba 4-aastaselt muusikalis “Helisev muusika” Trappide pere noorima tütre Gretlina. Meelevaldselt julgen väita, et Gretli siirus, ausus ja otsekohesus on kaasa tulnud ka Estri kehastamisse. Saali tuleb noor neiu, kes ütleb, et ta pole kunagi siin laval käinud.

Algus tundus mulle kuidagi sordiini all, liiga püüdlik ja veidi rabe, aga siis hakkasin mõtlema, et see ei ole võib-olla mitte Luisa, vaid Estri rabedus. Tulla 19-aastasena professionaalsesse teatrisse, kus ees ootavad oma aja olulised tegijad, ei ole kerge. Aga Estri tarmukus kasvab järjest ning noorusliku veetluse, naerusuisuse ja luulelisusega suudab ta kiiresti nii teiste tegelaste kui ka publiku südamed võita.

Kui algab näidendi analüüs, üllatab Ester kohati oma küpsete mõtetega, kuidas rolli luua. Siiralt ja endastmõistetavalt kõlab väide, et kõik näidendid on armastusest, ja on arusaadav, et nii ei mõtle mitte ainult Ester, vaid see on ka Luisa kindel teadmine. Samas saame nautida näitleja kelmikat esitust Jaan Metua näitlemise käsiraamatus kirjutatud suudlemise õpetusest laval. Kontrastiks eelnevale on kindlasti lihtsalt, peaaegu argiselt jutustatud lood sõjast ja ühest suvepäevast. Need mõjuvad.

Lavale lehvib teatrijuht ja lavastaja Paul Kalde Andres Raagi kehastuses. Temas on hoogu ja entusiasmi. Silmadest on näha, et Paul usub sellesse, mida teeb. Ta väidab: “Me teeme Saaremaa moodi, aga ikka maailma tasemel.” Teades Kalde kabareelikku tausta, oskab Andres Raag selle vaatajani tuua väikeste, kuid kõnekate nüanssidega. Rollis segunevad huumor (purjus inimese mängimise etalon; vaikiv, kuid ülimalt kõnekas näoilme pärast Jaani monoloogi) ja hoolivus nii kolleegide kui ka oma töö suhtes. Ester Purje mälestuste põhjal oli Kalde lahe juht ja kolleeg, kes oskas kollektiivi liita, probleemidest naljaga üle olla. Seda lahedust ja entusiasmi pakub ka Raagi mäng.

Magda pulbitsev energia

Meie teatri primadonna, võimeline kehastama nii karjapoissi kui ka suurilmadaami, samas ääretult lihtne ja tagasihoidlik Tuhkatriinuna. Nii kirjeldab Ester Purje oma meenutustes Magda Saalistet. Merilin Kirbitsa kehastuses näeme Magdat, kelles on ülevoolav, pulbitsev energia. Ta on väga liikuv, vilgas, kergesti süttiv, kohati eksalteeritud. Vahel kõneleb miimika rohkem kui sõnad.

Kavalehelt loeme, et Magda oli vabameelne ja kohati frivoolne. Kõnekas on kindlasti ka seik, et Saaliste võttis endale näitlejanimeks Mati Hammer, arvates, et mehe nime all lavastamine on kasulikum. Kerge mehelikkus ja jõud on ka Merilin Kirbitsa mängus. Kuid on hetki, mil tahaks küsida, mis selle välise hoogsuse taga tegelikult peidus on. Kirbitsa Magdas peitub mingi vaevuaimatav haavatavus. Kui teatri primadonna peab tegelema ka näidendi tekstide trükkimisega, olema n-ö organisaator-administraator, kel kogu aeg pedaal põhjas, on see tõeliselt vastuoluline.

Pikaaegselt kooliteatriga seotult olnuna olen korduvalt näinud erinevatel festivalidel juhendajaid, kes teevad oma esimest lavastust, kuid samas arvavad, et teavad teatrist kõike ja veel rohkemgi. See meenus mulle, kui vaatasin Markus Habakuke mängitud Jaan Tappelit, kel puudub teatriharidus, aga tehatahtmine on meeletu. Kohe tekkis paralleel Andrus Kivirähu “Adolf Rühka lühikese elu” nimitegelasega, kes valmis ennast teatri nimel ohverdama. Kavaleht ütleb Estri meenutuse kaudu, et Jaanis oli ulakat hoolimatust ja bravuuri. Selle on Markus Habakukk vaatajani toonud läbi mõnusa iroonia. Tema Jaanis segunevad enesekindlus ja naiivsus. Püüd esmakohtumisel Estrile nii väga muljet avaldada muutub armsalt koomiliseks. Jaani algse enesekindluse kadumine tuleb esile ka suudlemise õpetuse stseenis.

“Teater võib olla, aga pidu peab olema. Ma mängin inimest, mitte kangelast.” Need kaks fraasi staažika näitleja Aleksander Resta suust võtavad väga hästi kokku ka teda kehastava Allan Noormetsa mängu. Oma pikaajalise teatritöö tõttu veidi blaseerunud, tsipake manipuleeriv, fataalse jonniga põikpea, kes teab, mida laval teeb – selline on Aleksandri väline külg. Kuid Noormets suudab selle välise bravuuri taha peita südamliku suure lapse, kes aeg-ajalt vilksamisi nähtavale ilmub. Samas on temas argist pragmaatilisust (“Unistama peab, aga pole paha, kui tuba on soe.”) ja realistlikult humoorikat lähenemist näitlejatööle (“Lolli on sada korda huvitavam mängida kui tarka.”).

Aleksander väidab, et ta hakkab armastama kuju, kelle sisse ta poeb. Seda aga peavad kahekordselt tegema “Unistuse” näitlejad, sest on ju lavaloos ka teater teatris ja neist saavad “Tagatipu Tiisenooseni” värvikad karakterid. Andres Raagist veidi kohtlane vanamees Viilup, Merilin Kirbitsast iseteadlik ja kaval perenaine, Luisa Lõhmusest kindlameelne ja atsakas peretütar Tilde, Allan Noormetsast jõuline, kuid samas mitte kõige teravama mõistusega taluperemees ning Markus Habakukel tuleb koguni tegeleda isiksuse kahestumisega: kord külajoodikust Mihkel, kord oma maneeridelt Saalomon Vesipruuli kaksikvenda meenutav koolmeister Ellerhein.

Kogu Tagatipu lugu antakse edasi väga paksude värvidega, mis tekitab muidugi mõnusat koomikat ja näitab kindlasti läbi irooniapeegli kunagist mängustiili. Aga kuna iga vaataja püüab ju alati lavastada oma “Pisuhända”, siis ütleksin ka mina, et mingitel hetkedel oleks seda üle võlli mängu soovinud veidi tagasi tõmmata. Küll aga on mõtlema panevaks kontrastiks hetked, mil Tagatipu rollidest välja astutakse ja vaatajani tuuakse näiteks Estri meenutus sõjast või Aleksandri arutlus rolli loomisest.

Tagatipu täkk või Pegasus?

Ma ei saa üle, ümber ega mööda hobuse mainimisest. Aleksandri soov kindlasti ka hobune lavale tuua ja vihje Wiera teatrile, kus alati hobune oli, meenutab juba mainitud A. Kivirähu “Adolf Rühka lühikest elu”, milles kaks näitlejat, kes erinevates lavastustes korduvalt elevanti mänginud, on väga solvunud, et uues tükis elevanti enam pole. Mis sest, et tegevus toimub Eesti külas jaaniööl. Tagatipu loos on Jaan valmis lisaks Mihklile ja Ellerheinale ka hobust mängima. Sellega seoses meenub muidugi Markus Habakuke unustamatu hobuse roll “Ekke Mooris”. Ja hobune jõuabki lõpus lavale. Võta nüüd kinni, kas see on Tagatipu täkk või hoopis Pegasus.

Viimane seostub alati unistustega, mis vahel võivad ju ka sõnamängud olla. Hakkasin mõtlema, kuidas lavastuse pealkiri tähthaaval lahti kirjutades seda iseloomustaks, ja jõudsin järgmise tõdemuseni:

Uhke
Naerusuine
Inspireeriv
Sarmikas
Temperamentne
Uljas
Siiras

Kavalehel ütleb Luisa Lõhmus, et igal juhul ei saa unistused kunagi otsa ja Paul Kalde hüvastijätukirjas on read: “Usun kindlasti, et Kuressaare Teater sammub edasi tõusuteed ja lähemas tulevikus muutub parimaks teatriks meie vabariigis. Selle eelduseks on saarlaste püsivus ja armastus oma töö vastu.”

Lavastuse alguses tänab noor Ester Kaldet, et ta teatrisse võetakse. Siis ütleb Paul, et vara veel tänada. Loo lõpus kõlab Estri suust uuesti: “Aitäh!”

Tänusõnadega tahan ka mina oma uitmõtted lõpetada ja lisada veel kolme vaataja esmamuljed “Unistusest”.

“See on väga õnnelik lavastus. Minul tegi südame hellaks lavastuse taustalugu (olen suur Pille-Riin Purje austaja ja olen tema üle rõõmus), loo keskmes olev armastus (sest iga lavastus on ju armastusest) ning näitlejate ja publiku vaheline soe kontakt, südamlikkus. Ma tõesti tundsin sellel õhtul õnne õhus – justkui keegi oleks pikalt teekonnalt tagasi koju jõudnud… Aitäh teile, “Unistuse” loojad!” (Piret Puusepp)

“Teater on unistus. See on ilus seos. Nagu etenduses kõlas mõte staažikalt näitlejalt Aleksandrilt: “Teatris saad 40 korda enda rolli proovida, aga elus peab esimese korraga välja tulema.” Mulle läks etendus südamesse – ajalugu, sõjajärgne traagika, teatrielu panid kaasa elama ja tõesti nii, et naer ja pisarad koos. Väga head rollilahendused ja koosmängu keemia lisasid vürtsi. Kirss tordil on suurepärane kavaleht, mis lisab laval juhtunule väge ja peegeldab südamega tehtud tööd. Aitäh!” (Marit Tarkin)

“Mäng täis soojust, mõtlema panevaid hetki, hoogsat mängulisust ja üksteise tunnetamist. Kõlab nagu unistus vahest neile, kes pole veel etendust näinud. Soojad soovitused unistuse täideviimiseks.” (Krista Lember)

* Friedrich Schiller