Lavastaja Raivo Trassi lubadus tuua lavale ehe, ilma vidinateta Tammsaare hirmutas veidi ära küll. Õnneks lubas eheda klassiku kontseptsioon siiski uut dramatiseeringut. Rünno Saaremäe tõstis teksti ajaliselt ringi ja värskendas ülesehitust. Veidi kärpimist oleks ka ära kulunud, sest ligi kolm tundi kestev tõsine tekstiesitus ei ole kvaliteet omaette. Kokku sai aga siiski toimiv ja elav tükk. Halba rolli ei teinud keegi, alates täiesti usutavast herr baron Evald Aavikust armsa totuna esineva nutika teenijatüdrukuni (Kärt Reemann). Maarja Jakobsonist sakslanna osas kumas lausa läbi, et Tammsaare on üks ta lemmikautoreid ja Saksa kultuuriruum talle sümpaatne – kui varem on tundunud, et Jakobson sobib filmi rohkem kui teatrisse, siis selles tükis oli ta täpselt omal kohal.

Aga kõige vahvam ja suurem üllataja oli ehk hoopis teatrijuht Piret Rauk. Tema refräänina korduv “Süüa tuleb ikka õigel ajal, olgu või mis” pitseeris särtsakalt türanliku majaproua kuju.

Lõunalaua stseenides lõigi dialoog kõige paremini elama. Isegi dünaamilisemalt kui samanimelises televersioonis, kus Nüganeni-Reemanni pingpong lõunalauas oli kahvatu lavastuse kõrghetkeks.

Kui lavastuse eesmärk oli tõestada, et Tammsaare tekst võib ka praegu mõjuda teravalt ja ta teemad aktuaalselt, siis täitus see täielikult. Eesti lavadel valitsevad praegu üheplaanilised nais-lillekesed (vt kas või Tätte teoseid), aga Tammsaare naiskujud on alati põnevad ja mitmetahulised olnud – ja andnud võimalusi tõstatada küsimusi naise rollist ja ühiskondlikest normidest. Kas selleks, et pääseda intelligentselt diskuteerima, tuleb suitsetada ja juua nagu naiskorporandid? Kuidas põrandaid küürides daamiks jääda?

Ja teiseks “Ma armastasin sakslast” põhiteema: identiteediotsingud muutuvates poliitoludes.

Ühtpidi tahaks nagu öelda: meil on vaja uusi tükke, miks mitte Tammsaaret alltekstina kasutavaid “Ma armastasin egiptlast” või “Ma armastasin puertoricolast”. Elu pakub ju pidevalt armastusdraamasid ja meie jäigavõitu immigratsioonipoliitika tõttu ka lausa tragöödiaid. Ja ehk tasuks lavale seada ka Maimu Bergi “Ma armastasin venelast”?

Teistpidi vaadates – ka olemasoleval kujul on peategelasest korporandi ja potentsiaalse äiapapa dilemmad väga aktuaalsed. Rahvuste kaalumine, puhaste tunnete võimalikkus ideologiseeritud olukorras jne. Kas vaene Eesti poiss armastas lihtsalt üht tüdrukut või tema parunessi-seisust? Kas ka tänases ilmas võiks veel juhtuda, et mõni vana Euroopa aadlik või moodsama rahadünastia esindaja ei luba oma tütart puupaljale idaeurooplasele naiseks? Võib vist küll.

Kokkuvõtteks: meie auväärt vidinateta klassik kõnetas vaatajat küll, lavastus oli realistlik, igav ei hakanud. Ehk üks pisiasi, mis praegu koolis Tammsaaret studeeriva noore jaoks võib anakronismina mõjuda: teose kulminatsioon, ärevus “tütarlapse kompromiteerimise” ümber kõlab indigo-põlvkonnale ilmselt kui hiina keel.