Kuressaare Teatri seekordne suvelavastus, Indrek Hargla kirjutatud ja Peeter Tammearu lavastatud särtsakas lavalugu «Trimmerdaja surm» leidis kodu Lääne-Saaremaal Taritu külas. Interjööri peamise elemendina kasutati kohalikku rahvamaja, mis sobis nagu rusikas silmaauku selle lühikese ja küllalt küünilise suvelavastuse taustaks.

Andres Raag ja Allan Noormets lavastuses «Trimmerdaja surm».
FOTO: Mari-Liis Nellis

Eks paljud saarlased on üht- või teistpidi seotud selle väikese kohaga – kes on siitsamast pärit, kes on käinud Taritus spordilaagris. Märkimata ei saa ka jätta kohalikku väga aktiivset kultuurilist tegevust, mis ulatub meesansamblist kuni näiteseltskonnani. Eks Taritu Tubateater on harrastusteatrite seas kogunud tuntust nii siin- kui seapool väinasid ja suurt merd ja nüüd mängivad väga tunnustatud ja austatud kirjanikuhärra Indrek Hargla näitemängu Taritus professionaalsed näitlejad professionaalse teatri egiidi all. Kuressaare Teater «laenab» suvelavastuseks näitlejaid mitmelt teiselt teatrilt. Ikka ja jälle hea meel näha suvelavastustes üles astumas Saaremaaga seotud näitlejat Andres Raagi, rääkimata Allan Noormetsast (mõlemad Tallinna Linnateatrist), ilma kelleta ei kujuta Kuressaare Teatri suvelavastusi enam ettegi. Merilin Kirbitsat võib samuti näha päris mitmes Kuressaare Teatri lavastuses, niisiis ei ole ka tema saarlastest teatrisõpradele võõras.

Kuressaare Teatri oma trupist mängis Lee Trei tegelast, keda näitemängu jooksul iseloomustati korduvalt sõnaga «närvinaine» – Aimet, Markus Habakukk kehastas ralliässast kuuma kutti Joonast ja Jürgen Ganseni osaks oli seekord n-ö comic sidekick ehk koomiline kõrvalroll. Tema mängis natuke aeglast ja pidurdunud tegelast nimega Üllar.

Mis saaks valesti minna, kui riigikogulane oma naisega peab pidu, kuhu on kutsutud pankurist sugulane oma naisega, noor ralliäss pruudiga, riigikogulase võlgades õde, ja kuhu laekub kohale ka õe imelik kolleeg? Vastus: kõik.

Nagu hea krimilugu ikka, poetab ka see siia ja sinna erinevaid lahenduseni viivaid vihjeid. Selliseid, mida algul tähele ei pane, aga mis osutuvad siduvaks ja määravaks. Selle loo puhul oli märkimisväärne, et kohale ei ilmunud ühtegi võimuorgani esindajat. Mitte kedagi, kes oleks tapja üle kohut mõistnud. Kes tapeti – muidugi trimmerdaja! Kes käib väga närvidele kõikidele neile, kes tahaksid puhkepäevadel end tõesti ka välja puhata, aga ei saa: ikka trimmerdaja! Sest trimmerdama ju ometi peab! Ja muidugi peab seda tegema ajal, kui kõik muu elanikkond kas magab või puhkab. Aga miks just see konkreetne trimmedaja pidi eluga hüvasti jätma? See on küsimus, millele tuleb vastata enne, kui hakata mõrtsuka jälgi ajama.

Esimene vaatus, mis lõpeb mürtsu ehk trimmerdaja surmaga, on tervikuna üks õige kena ja lõbus vaatamine. See on ühelt poolt keel põses tekst, teisalt lihtsalt tõeliselt nauditava näitlejatöö teene. Riburada pidi tutvustatakse vaatajaile tegelasi – Ott (Andres Raag) on endine arst, kes sattus riigikokku, ja et Kurmeti (Allan Noormets) elu on üks suur sitaämber, tema tegelase sõnutsi. Tuleb anda köharohtu ühele ja teiselegi, et nad ei köhiks ja laseks rahaga omasoodu toimetada, ja et tema naine on väga haige. Aime, selline vaikne ja armas muidu, paistab tõesti närvi minevat suvaliste sõnade pärast, mida Kurmet usinasti üles kirjutab ja annab teistele vaadata. Niimoodi ei ole Aime kuuldes hea öelda näiteks «viiul» ja «triibuline pidžaama». Joonas on lahe kutt, ja Päivi (Merilin Kirbits) omaette tegelane. Kui omaette, saab näidendi käigus teada. Joonase pruut (Loviise Kapper) aga üllatab kõiki.

Kuigi tegu on tõeliselt hea ansamblimänguga, säras ses lavaloos kõige enam Helena Merzin Oti abikaasa Triinu rollis. Kui naine on otsustanud pidutseda, siis ta teeb seda, olgu seal kuskil mõni trimmerdaja, olgu mees topis või ilmugu kuskilt lagedale imelik kontvõõras. Ott kirjeldas teda endise funktsioneeriva alkohoolikuna, mistõttu oli Triinul tõeline ei-poliitika igasuguse alkoholi, eriti kange suhtes. Domineeriva alfaemasena andis Triin sirgeselgelt kõigest teada, mis talle närvidele käis, ja mida aeg edasi, seda enam. Põhjus, miks peen seltskonnadaam muutub kiirelt vulgaaritariks, oli üllatavalt lihtne, ent see jäägu vaatajate endi kaeda.

Teine vaatus on suhteliselt lühike, aga sellegi aja sees juhtus palju. Näiteks saab vaataja teada lõpplahenduse, ehk isegi sissejuhatuse uude loosse. Otsad seotakse küll kokku, aga kas sõlm peab? Siinkohal ei saa märkimata jätta, et suvelool oleks justkui kolm lõppu. Üks, see õige, siis teine, see enim kasutatav lahendus, mida saaks kokku võtta sõnadega «kõik on unenägu», ja kolmas, mis justkui lubab lõimuvaid reaalsusi. Siinkirjutaja jaoks ei töötanud need kaks viimast. Esimene oli õige ja hea. Just nii olekski pidanud lugu lõppema.